13.09.2013

Hommik algas sellega, et ülemus helistas Peetrile ja kutsus ta tööle. Samal ajal pidid lapsed ka ärkama hakkama, Marlen tuli ise voodist välja, Gregorile ütlesin, et peame kooli minema hakkama. Üldiselt said nad täitsa hästi ülesse, kiirelt söödud ja riidesse. Peeter paraku meiega koos kooli tulla ei jõudnud ja seega läksime kolmekesi. Kooli juures oli nagu ikka palju vanemaid ja lapsi. Marlen tahtis juba poole teepealt oma sõprade juurde joosta ja lõpuks ma tal seda teha ka lasin. Meie Gregoriga vaatasime kus ukse taga tema sõbrad seisavad ja see on suhteliselt lähedal Marlenile (eelmine aasta olid teine teises hoovi otsas). Gregori klassi laste vanemad tahtsid pilti teha ja lapsed pandi ritta ja Gregor kutsuti ka sinna, tema keeldus minemast ja seda korduvalt. Seega ma ei saanudki kogu tema klassist pilti, mis ma ilma temata ikka teen. Kuna on esimene päev, siis millegipärast ei töötanud koolikell ja ka õpetajad jäid tulekuga hiljaks. Lapsed juba ootasid ja kisasid õue peal. Lõpuks tulid õpetajad ja saabus vaikus ja lapsed läksid klassidesse ära. Õue peal sain ma kokku oma keele õpetajaga ja selle õpetajaga, kes mulle selle kursuse korraldas. Teemaks oli kas ma tahan kursust jätkata või mitte. Mina vastasin neile selle peale, et see ei ole mitte minu vaid nende otsustada ja otsus on, et esmaspäeval jätkame. Minu õpetaja ütles, et direktor olnud rahul, et ma juba natukene rääkida oskan. Peale seda tuli koju ja mind ootas ees vaikus, täitsa harjumatu oli. Samuti sain ma rahus süüa hommikust ilma, et keegi oleks midagi tahtnud, uskumatu. Lubasin lastele, et koolist tulles ootab neid üllatus, mis see on seda ma ei öelnud. Seega hakkasin kooki küpsetama, tegin banaanikooki. Lisaks jõudsin veel natukene toimetada ja juba tuligi kooli lastele järgi minna. Väljas rääkisin poolakaga juttu, tema laps hakkas ka koolis käima. Ta ütles, et kodus oli nii vaikne olnud, aga aeg läks liiga kiirelt ja koolipäev võiks korraga pikema olla. Lisaks seletasin talle kuidas koolis asjad käivad, et peale kella tehakse väravad alles lahti ja õpetaja ei lase last enda juurest enne ära, kui on vanemat näinud. Kell ei töötanud jätkuvalt, aga värav tehti lahti ja nii me klasside juurde läksime. Esimesena tuli Gregori klass välja ja Gregor teatas, et õpetaja pani talle mingid paberid ja raamatu kaante vahele, aga need toob ta koju alles õhtul. Päeval jäetakse koolikotid kooli ja seega kõik paberid jäävad ka. Gregor oli oma päevaga rahul, nagu alati ta ei teadnud, mida nad tegid.  Istuma pidi ja poistega koos ja ta oli teistega koos mänginud. Küsisin, et kas ta oma sõbrannaga ka suhtles ja selle peale tuli ei. Ju ta on jätkuvalt pettunud, et ei saanud suvel koos mängida. Lõpuks sai Marleni klass ka õue ja ta tuli sõbrannaga käest kinni hoides minu juurde. Marlen istub samade tüdrukutega koos, kellega eelmine aasta, seega ühel pool oln klassi kõige suurem jutupaunik, teine on vaikne tüdruk. Eelmisel õppeaastal Marlen kamanadas seda jutukat kordauvalt, et istu ja kuula. Küsisin kas ta jõudis seda täna ka teha ja Marlen ütles, et kuulata käskis ta tal jah. Ühtepidi on ju hea, et tal jutukas kõrval on hakkab kiiremini keel külge, samas ma loodan, et Marlen tahab ise õppida ja ta kuulab õpetajat ka. Marlen oli ka pabereid saanud ja raamatu, lisaks oli antud uus tunniplaan. Läksime koju ja nad said oma üllatuse koogi näol kätte, Marlen sõi nagu ikka hästi, Gregor natukene maitses ja teatas, et talle ei maitse. Tema tahtis hoopis makaroone saada. Olime mõnda aega toas olnud, kui lapsed kuulsid õuest laste kisa ja tahtsid vaatama minna, mis toimub. Välja jõudes taipasin ma ise, et kisavad need lapsed, kes jäävad päevaks kooli, nad olid lihtsalt õue tulnud. Meie läksime ja tegime tiiru jõeäärde ja jõudsime järeldusele, et varsti me sinna enam ei saa, kuna veetase on tõusnud. Koju tagasi tulles vahetasid nad riided ja oligi juba aeg kooli tagasi minna. Peeter oli jätkuvalt tööl ja vedas Lleida vahel kaupa laiali. Peale seda läks ta baasi tagasi, ülemus ütles talle laonime, kuhu ta peab minema ja ülejäänud info teisele juhile ja ise läks minema. Teine juht hakkas seletama ja joonistama kuhu Peeter peab minema, kohale jõudmiseks jäi 15 minutit, sest siesta oli algamas. Antud joonise järgi sõitma hakates ei olnud võimalik õigesse kohta jõuda ja lõpuks ilmnes, et Peeter on vales linna otsas (ta polnud seal enne laadimas käinud). Kuna ta ei teadnud kuhu minna, siis ta helistas jobule, kes isegi suvatses telefonile vastata ja seletas kuhu peab tegelikult minema. Seega jõudis Peeter lõpuks kohale ja loomulikult jäi ta hiljaks ja peab paar tundi ootama, kuni siesta läbi saab. Koju jõudis ta peale koolipäeva lõppu ja seda, millal jälle peab minema ei osanud logistik talle öelda. Mina tõin lapsed koolist koju ja sain näha neid pabereid ja raamatuid, mis neile kaasa anti. Üks paber on kuhu tuli kirja panna oma kontaktandmed ja teine oli luba, et kool võib lastega kooli territooriumilt välja minna. Raamat oli päevku moodi ja seal on kirjas nt. koolivaheajad ja saab ise või õpetaja vajadusel midagi kirjutada. Kuidagi ei oleks saanud päeva õhtusse saata ilma mängukal käimata. Ja sinna ma lastega läksin, Peeter jäi tuppa. Seal ootas meid ees Gregori klassivend koos emaga, kes rääkis kahe mehega juttu. Loomulikult kutsus ta mind endi juurde ja seletas meestele (kellest üks oli väidetavalt 84.a. ja teine natukene noorem), et ma õpin katalaani keelt ja olen eestist pärit. Selle peale teatas noorem mees, et tema on eestis käinud, kahjuks ei saanud ma aru, miks ta seal käis. Pärast tuli poolakas oma lapsega ja ma rääkisin mõnda aega temaga juttu, kuni ta arvas, et võiks purskkaevude juurde minna. Meile see sobis ja Marlen helistas isale, et Peeter tooks talle rulluisud. Terve tee, mis me läksime ta muudkui seletas ja seletas, kohale jõudes ilmnes, et Peeter istub pingi peal ja ootab meid. Ise ta ütles, et tuli meid otsima ja kuna me seal käime, siis hakkas sealt poolt pihta ja lisaks on see meie majale suht lähedal. Käisime Marleniga koos toas ära ja võtsime rulluisud, ka mina sain see aasta esimest korda rulluisud jalga. Mõtlesin alguses, et ei pane neid toas jalga, aga pani ja ülepika aja nendega olla oli väga harjumatu. Majast välja jõudes tulid naabrid vastu ja minu ukerdamist nähes soovitasid nad Marlenil mind aidata. Õnneks sain ise hakkama ja lõpuks jõudsin mina ka purskkaevude juurde. Juba koju minnes vaatasin, et politseiauto sõitis majast mööda ja vilkurid töötasid. Tagasi teiste juurde jõudes tuli vilkurite saatel tuletõrjeauto ja seejärel nägime, et nurga taga midagi toimub. Peeter läks lastega vaatama, meil poolakaga oli rullid all ja võttis kauem aega neile järgi jõudmine. Inimesed käisid ja uurisid, mis juhtus ja peaks ütlema, et midagi hullu ei olnud. Kuna tuletõrje jalutas raulikult ringi, siis võib oletada, et keegi unustas midagi pliidile ja naabrid nägid suitsu ja kutsusid tuletõrje. Tulime meie ka sealt ära ja uisutasime veel natukene aega ja läksime tuppa ära. Peetrile keegi ei helistanud/ kirjutanud ja seega ei pidanud ta täna enam tööle minema.