11.09.2013

Juba enne voodist tõusmist oli kuulda, et väljas räägitakse ja autod sõitsid pidevalt mööda. Vaadates aknast välja ilmnes, et kõik kohad on autosid täis ja lisaks jalutab palju inimesi ringi. Sõime kiirelt ja mõtlesime, et kas me ikka tahame õue minna, kuna sooja oli 18 kraadi ja puhus tuul. Lõputult ei viitsi ka toas istuda ja nii me panime riidesse ja välja läksime. Esimest korda selle suve jooksul otsisin ma kapist kampsuni välja ja panin sokid jalga. Õue jõudes ilmnes, et päikese käes on täitsa mõnus ja soe ja seega oli riideid liiga palju seljas. Käisime vaatamas, mis toimub ja nägime, et linn on rahvast täis ja trügimine käib. Keset linna toimus jooksuvõistluse jooksjate ootamine, kiiremad olid selleks ajaks juba lõpetanud. Ainuke asi, millest kahju oli, oli see see, et laste jooks oli juba ära olnud. Paraku ei olnud kuskil kirjas, mis kell see toimub ja seega ei saanud meie lapsed jooksma minna. Järgmine aasta oleme juba targemad ja lapsed saavad osaleda. Lisaks oli terve linn täis lippe ja midagi muud ei toimunudki. Tegime linnale tiiru peale ja tulime koju ära. Peagi helistas Peetrile ütlemus ja küsis, kas ta saaks laadima minna. Kuna meil polnud hetkel midagi muud plaanis, siis oli Peeter nõus ja läks tööle. Mõne ajapärast Peeter helistas ja rääkis loo teisepoole ka ära. Ilmnes, et ta läheb kõigepealt laadima ja, siis peab selle koorma barstu turule viima. Kui tuleb teha, siis tuleb teha. Meie lastga käisime jõeääres ja ei näinud ühtegi krabi, seega oleme kõik ära söönud. Pärast käsime „proovimas“ kas pirnid on paremaks läinud ja esimesed, mida proovisime olid maitsvad. Seejärel võtsime veel mõned ja, kui järgmisi sööma hakkasime ilmnes, et need ei olnud nii head. Lisaks olid jõeääres veel teised jalutajad ja kahes kohas nägime kalamehi. Õhtul tuli nagu juba harjumuseks on saanud mängukale minna ja seal olla. Peeter jõudis koju natukene enne kella 10 ja nagu ikka tuli ta täpselt söögiajaks. Homme hommikul läheb ta bartsu mahalaadima. Täna läks ta peale laadima ja sai seal tunnikese oodata, kuna ta saadeti siesta ajaks. Kui ta oli teel bartsu poole helistas ülemus ja küsis kaugel ta on, Peeter vastas, et mahalaadimine hilineb tunni. Selle peale ei saanud ülemus aru miks ja Peeter seletas, et peale hakati tund hiljem laadima. See vastu oli sobiv, barstu jõudes vehkis tõstukijuht käte-jalgadega, et miks nii hilja. Peeter sai talle ka seletada ja tõstukijuht rahunes maha ja võttis koorma maha. Ülemus helistas taaskord ja käskis kähku baasi tagasi tulla, nagu Peeter oleks muidu kuskile läinud ja aega raisanud. Kohale jõudes ei olnud ülemusel enam kuhugile kiiret ja Peeter jäi ootama korraldust homseks. Seisis tema ukse peal ja omanik ei saanud aru, mida ta seal seisab, kui nurga tagant ilmus ülemus, kes jäi teda samuti vaatama. Omanik küsis, et milles asi on ülemus oli midagi kokutanud ja seejärel oli omanik talle midagi öelnud, millest Peeter aru ei saanud. Kuid hetk hiljem sai ülemus öeldud autonumbri, millega hommikul bartsu minek ja Peeter tuli koju ära. Lapsed juba magasid ja me plaanisime sama teha, kui Peeter sai sõnumi. Saatjaks oli jobu, kes teatas, et Peeter läheb hoopis tema autoga hommikul perpiganani. Kuna Peetril oli juba korraldus ülemuse poolt minekuks, siis ta teatas, et ei lähe. Lõpuks helistas jobule ja ilmnes, et vahepeal on plaane ümber tehtud. Kuna jobu arvab, et firma auto on tema isikliomand, siis ei tohi teised sellega sõita. Arvestades asjaolusi, siis ei saa ta hommikul ise minna ja ta tegi tõenäoliselt ülemusele selgeks, et las Peeter läheb. Läks vaevalt pool tundi mööda, kui ilmnes plaani muudatus, jobu läheb kohe perpi poole ise tagasi ja Peeter saab teise auto ja läheb ikka perpi. Kogemused on näidanud, et kui jobu teeb mingeid plaane, siis neist ei tule mitte midagi välja. Eks me homme näeme, kuidas asjad lähevad.