30.08.2013

Ärkasin hommikul ja jäin ootama, millal Peetri telefon helisema hakkab. Enne, kui see helisema hakkas ärkasid lapsed ja ajasid Peetri ka ülesse, et saaksime minna politseisse. Jõudsime linna ja oh seda imet politseis saime järjekorra numbri ja jäime oma korda ootama. Vaatasime, kuidas rahvas käis enne meid ja tulid rõõmsate nägudega NIE-d käes. Arutasime, et mis põhjusel meid, siis täna minema saadetakse, kui jõudis kätte meie kord. Läksime ja istusime lastega laua äärde ja jäime ootama, et mis meile seekord öeldaks. Ametnik vaatas pabereid, lükkas laste omad kõrvale ja hakkas minu omadega tegelema. Osad paberid andis mulle tagasi ja siis võttis minu passi ja hakkas arvutisse sisestama. Sellel hetkel ma ei julgenud isegi hingata, sest mulle tundus, et ta teeb mulle numbrit. Seejärel kirjutas ta minu paberitele numbri peale ja lõi need klammerdajaga kokku ja võttis panga jaoks arve. Nii selle koha peal olin ma kindel, et mulle on antud NIE number, aga lastele veel ei olnud. Seejärel võeti laste paberid ja ta vaatas, et Peetri passis ja NIE-st ei ole koopiat ja läks ja tegi need ise juurde. See oli muidugi ime, sest siin riigiasutused ei tee reeglina koopiaid. Seejärel tegi ta samad toimingud laste paberitega, lõpuks andis mulle kogu paberi virna ja ütles, et pangas tuleb ära maksta, uus number võtta ja tagasi tema juurde. Läksime kõrval tänavas asuvasse panka, kus täna oli vähe inimesi ja Peeter maksis arve ära. Seejärel võtsime oma paberid ja läksime politseisse tagasi, kus saime uue järjekorra numbri. Lõpuks jõudis meie kord kätte, läksime laua juurde, ametnik võttis paberid, pani printerisse nie paberi ja printis kõige pealt Gregori oma välja. Pani selle laua peale ja ütles, et see on Gregori oma, Gregoe ütles viisakalt aitäh kohalikus keeles. Sellepeale ametnik isegi naeratas ja tegi Marleni oma ära ja viimasena minu oma. Tänasime teda, soovisime head päeva ja tulime ära. Seega on meil nüüd lõpuks olemas NIE-d ja nüüd saame minna ja tha endale sotsiaalkindlustuse numbri ja mina haigekassa kaardi. Peeter küsis, et kas läheme teeme need kohe ära, aga ma ütlesin, et jätame järgmiseks nädalaks ka midagi. Ei saa ju ühel päeval kõike ära teha, muidu hakkab igav. Mida ma võin kokkuvõttes öelda siinsete ametnike ja nende töötegemise kohta. Kuna ma käisin politseis päris mitu korda, ma ei lugenud kõiki kordi kokku, siis igakord öeldi, et mul on mingid paberid puudu. Üheks suureks probleemiks oli see, et abielu-ja lastesünnitused on prantsuse keelsed. Nemad siin ei ole viini konvensioonist midagi kuulnud. Selle kohta sain ma eesti saatkonnast kirja ja konvensiooni väljavõtte ja pikapeale hakati sellest arusaama, kuigi nõuti siiski tõlget kohalikku keelde. Lisaks nõuti sotsiaalkindlustuse numbri olemasolu, et ilma ei saa teha. Ja kokkuvõttes võin ma öelda, et sotsiaalkindlustuse numbrit ei tahetud, paberite tõlke kohta ei öeldud ka midagi ja ma ei saanud isegi lisa pabereid juurde anda. Seega võin öelda, et lõpuks tehti NIE ära nende samade paberite järgi, mida ma olen esimesest päevast saadik neile esitanud. Iseenesest teeb see vihaseks, et mida te jooksutate inimesi, kui tegelikult on kõik olmas. Samas ei ole ma saanud siiani, kõigest kaks kuud on mööda läinud saatkonnast vastust. Viimane kord, kui nad kirjutasid ütlesid, et saatsid siinsesse politseisse faxi, et teada saada, millised paberid on NIE tegemiseks vajalikud. Kuna ma ei ole ise ka neile rohkem kirjutanud, siis ma eeldan, et nad lihtsalt „unustasid“ mu ära. Ei kirjuta järelikult ei ole tal probleemi. Seega ma ei saa üldse aru, miks eesti maksumaksja peab üleval saatkondasid. Võtame või suursaadiku tööaja, kes võtab vastu 3 korda nädalas 2 tundi. Ülejäänud aja käib kuskil üritustel riiki „esindamas“ ja selle eest saab palka ja liskas veel igatsus ja kes teab mis tasusid veel. Seda, et ta aitaks lihtrahvast ei tasu üldse loota. Ma just mõtlesin, et peaks saatma saatkonda „tänukirja“ operatiivse koostöö eest või, siis pöörduma üldse välisministeeriumi poole. Selle teema lõpetuseks võin öelda, et kui ma koguaeg arvasin, et ma olen õnnelik, kui saan NIE lõpuks kätte, siis mul on hetkel täiesti tühi tunne. Kogu see mõnitamine, alandamine ja edasi-tagasi jooksutamine tegi seda, kuigi jah mul on heameel, et ta lõpuks käes on. Ülejäänud päev möödus tavalises rütmis, muudkui ootasime ja ootasime telefonikõnet ja lõpuks tuli hoopis sõnum. Logistik andis teada, et Peeter peab minema õhtul hiljem laadima, aga kella aja ta täpsustab hiljem. Kusjuures mina olen terve nädala Peetrile rääkinud, et reede õhtu on tal vaba ja laupäeval läheb ta Perpiganani. Natukese ajapärast logistik helistas ja ütles teise autonumbri, kui sõnumis kirjas oli, aga kell ta veel öelda ei osanud. Ja ei läinud kaua mööda, kui tuli uus kõne ja ta ütles, et plaani muutus ja sa lähed homme Perpiganani. Tore, lõpuks oli selge, mis ja millal toimub ja ootamine oli selleks korraks läbi saanud. Käisime õues jalutamas ja sääski söötmas ja ei midagi huvitavat.