26.08.2013

Kell 5.20 oli äratus, et Peeter pealinna poole teele saata. Ise ta täna hommikul sinna minemisest vaimustatud ei olnud, kuna tööpäevadel pidi seal väga palju autosid olema. Hiljem ta helistas ja rääkis, et kõigepealt sai ta tund aega oodata, kuni ladu lahti tehti. Ja sealt öeldi talle, et laadimine käib üldse teiselpool maja, seejärel sai Peeter ca tunnikese ladude vahel sõita, et saaks üldse õigesse tänavasse. Turvamees oli ees seisnud ja öelnud, et sa ei mahu sinna ja sõida kuhugile mujale. Lõpuks viskas Peetril üle ja tema seletas eesti ja turvamees hispaania keeles, aga sisse ta sinna sõitis. Leidis ülesse õige lao ja kohtas seal tuttavaid nägusid, kellega ta üks pühapäev koos mahaandmas käis. Need hakkasid just ära sõitma ja tänu sellele sai Peeter rampa äärde sõita. Selle peale hakkasid mingid teised juhid kisama, et nemad ootavad järjekorras ja kuhu Peeter üldse trügib. Kohal oli ka turvamees, kellel oli Peeter meeles ja ta küsis hoopis lärmajate käest, kus teie autod on. Need näitasid, et seal kaugemal ja turva tegi selgeks, et näed temal auto siin ja kehtib reegel, kes ees see mees. Vähemalt on Peetril auto ära pargitud ja nüüd on oodata, millal teda ükskord laadima hakatakse. Koht, kus Peeter viibib on suur turg Barcelonas, kus on puu-ja juurviljad, liha-ja kala, lilled. Tegemist on väga suure kohaga ja tööpäevadel on seal väga tihe liiklus. Esimesed korrad, kui Peeter seal käis (koos jobuga), siis ta ei saanud aru, kuidas seal on üldse võimalik tagurada. Seal tuleb tagurdad rampasse kohati nii, et autode vahele jääb healjuhul 10 cm. Ja tagurdada seda pikka autot ilma, et kuhugile otsa sõidaksid või midagi ära lõhuksid nõuab harjutamist. Tänagi sai Peeter ennast teiste autode vahele tagurdatud ja kõik läks hästi. Aknast välja vaadates ja vaadates termomeetrit tekkis tunne, et sügis on kätte jõudnud, sooja oli sellel hetkel 23 kraadi. Mõtlesin õue minnes, kas peaks kampsuni kaasa võtma, kuna rõdul olles oli jahe, päike ka ei paistnud. Lõpuks, kui hakkasime välja minema oli mõned kraadi soojemaks läinud ja mingit kampsunit kaasa ei võtnud. Väljas olles tuli lõpuks ka päike välja ja ilm läks soojaks. Olime mängukal ja, kui seal ära tüütas hakkasime kanali äärest kodupoole jalutama. Silla peal püüdisid lapsed veel kala ja peagi jõudis Peeter koju. Ta parkis auto meie kõrvale ja ütles, et tal lubati koju sööma tulla ja pärast läheb tagasi. Kuna ma tahtsin poodi minna, siis olin petunud, et me ei jõua. Selle peale ütles Peeter, et lähem ja käime kohe ära ja nii me poodi läksimegi. Võtsin poest kiiresti need asjad, mida vaja oli ja tulime koju, et teha söök ja ära süüa. Kui kõik vajalik oli tehtud läks Peeter siestat tegema ja ootas, millal tööle kutsutakse. Meie jätsime ujuma minemata, kuna ei olnud üldse nii soe ja otsustasime täna vahele jätta. Lõpuks läksime kogu perega mängukale, kus me väga kaua ei saanud olla, kuna kuskilt tekkisid sääsed ja need tahtsid vägisi ära süüa. Läksime hoopis jõeäärde jalutama ja vaatasime kuidas jões kalad ujuvad. Lisaks käisime ja „kontrollisime“ üle, kuidas pirnid kasvanud on ja kuidas maitse on. Suuremad pirnid olid ära korjatud ja puude peal oli väiksemaid, mis päris küpsed veel ei olnud, aga süüa kõlbasid. Igaks juhuks panime mõned pirnid kotti ja tõime koju ka, et pärast hea süüa. Terve selle aja ootasime, millal helistatakse ja Peeter tööle peab minema ja peab tõdema, et mitte keegi ei helistanud. Kuigi oleks võinud ju helistada ja öelda, et täna ei ole sul vaja rohkem kuhugile minna.