21.08.2013

Peeter jõudis koju poole kaheks, mina hakkasin süüa soojaks tegema ja tema kotist asju väljavõtma. Ja, siis ta tegi avastuse, et ta jättis oma telefoni autosse, ei mitte enda omasse vaid töö autosse. Kogu söömise aja Peeter juurdles kas peaks järele minema või mitte. Poleks ju väga hull, kui telefon oleks autos ja keegi ei saaks teda kätte. Helistada sellega ei saa, kuna klahvid on lukus ja küll telefon jõuaks kontorisse ja saaks kätte. Lõpuks otsustas Peeter, et ta läheb ja toob telefoni ära. Minul oli uni ja mina läksin magama ära, vot olin kohe laisk. Hommikul tuli taaskord vara ärgata, juba enne kella kaheksat, kuna lähme täna Marleniga arsti juurde järelkontrolli. Seega olin sunnitud lapsegi varakult äratama, meie jaoks on see igatahes vara, kuna meile meeldib kaua magada. Jõudsime arsti juurde ja enne meid oli üks laps ootamas, arsti vastuvõtu alguseni olid jäänud mõned minutid. Keda ei olnud kohal oli loomulikult arst, meil Marleniga kiire kuna vaja kooli jõuda. Lõpuks arst tuli, kui meie oleks pidanud juba sees olema. Kutsus esimese patsiendi, kellega läks neli minutit ja kohe peale seda saime meie sisse. Küsis, kuidas Marlenil on läinud ja vaatas ta uuesti üle ja ütles, et terve. Kuid Marlen peab veel mõned päevad antibiootikume võtma, st kuuri lõpuni tegema. Marlen võtab üldse esimest korda elus antibiootikume. Kokku kestis meie visiit arsti juurde ca 20 minutit ja me jõudsime koju, Marlen vahetas riided ja jõudsime kooli. Lapsed kooli viidud otsustasime Peetriga ühte lähedal asuvasse linna minna. Enne, kui linnas auto jõudsime parkida helises nagu ikka valel ajal telefon. Helistas ülemus ja ütles, et üks auto vaja tühjaks laadida, Peeter ütles, et ta jõuab tunnipärast. Kuna nüüd oli kiire jäid meil vajalikud asjad tegemata. Selle eest jõudsime ühest poest läbi käia ja saime lõpuks selle „asja“, mida oleme mitu päeva otsinud. Seejärel tulime koju, Peeter võttis oma asjad ja läks tööle. Ei läinudki kaua aega, kui kõlas uksekell ja nagu arvata võis oli ukse taga jõulumees.  Tegelikult oli seal hoopis Peeter, kes oli juba töölt tagasi hahaha. Kohale jõudes ilmnes, et teine juht oli selle autoga juba minema läinud, aga Peetrile ei viitsinud/ pidanud vajalikuks keegi teatada. Koju jõudes avastas Peeter, et selle ajal, kui ta tööjuures oli on talle jobu heistanud. Helistas talle tagasi ja ilmnes, et ülemus oli jobule helistanud ja käskinud Peetrile öelda, et pole vaja tulla. Jääb arusaamatuks, miks on vaja jobule öelda, kui võiks otse helistada. Viimasel ajal on Peeter läinud ja tulud hilistel aegadel ja kuna päev oli nagunii rikutud, siis otsustasin lõunauinaku teha. Poleks ma kella helisema pannud, siis ma ei tea, mis kellaks ma kooli oleks jõudnud. Lapsed olid koolis joonistanud, mõõgelnud ja kõige lõpuks käisid ujumas. Üldse oli neil tore olnud ja neile meeldib seal. Ainuke aega selle suvekooli juures on see, et ta on tasuline ja mitte kõige odavam. Oleks odavam, siis paneks neid tihedamini sinna, endal närv puhanud ja lapsed rõõmsamad. Ja nagu kõigil eelnevatel päevadel käisime täna ka basseinis, tuleb nautida, kuni veel saab. Mingi aeg tuli Peeter ja ütles, et ta läheb tööle ja uurib, kuhu ja miks ta minema peab. Jobu oli talle toonud logistiku poolt kirjutatd paberi firma nimedega kuhu ta peab minema. Kirjas ei olnud, mis kell, kuhu kaup läheb ja, kui palju peab peale laadima. Peeter küsis seda jobu käest, kes ütles, et laadima võid minna kohe või hiljem, palju laadida ta ei teadnud. Arvata on, et logistik seletas talle täpselt ära kõik asjad, aga kuna jobu on nii jobu, siis ta ei saanud ju edasi öelda.Lisaks sellele tundub mulle, et jobu ei saa tihti peale keelest aru. Kuigi ta endaarust on suur hispaania keele spets, sest ta teab palju sõnu, aga kasutada neid ei oska. Seda, et ta asjadest aru ei saa oli nähe juba, siis kui ajasime Peetri pabereid. Minu suureks unistuseks hetkel on see, et me ei peaks jobuga suhtlema. Peeter jõudis töölt koju poole kaheteist ajal. Ta oli läinud jobu käest saadud paberiga logistiku juurde, kes oli vaadanud imestunud näoga, et mida sa siin teed. Peeter oli andnud talle paberi ja küsinud sinna juurde seletust ja selle peale logistik küsis kas jobu ei öelnud sulle edasi. Peeter vastas talle, et ainuke asi, mida ta jobu ütles oli ma ei tea ja ma ei mäleta. Kõrval oli ülemus, kes vaatas asja väga imestunult pealt. Lisaks oli logistik helistanud jobule, aga see ei võtnud telefoni. Peeter sai logistikult teada, millal, miks ja milleks ta peab minema ja sai lõpuks tööle minna.