04.08.2013

Mõned päevad tagasi, kui käisime mereääres otsustasime, et pühapäeval läheme uuesti. Liskaks on Peetril täna ametlikult vabapäev ja me ei pea muretsema, et keegi võib teda tööle kutsuda. Seega hommikul kiire söök, asjad kokku ja teele. Kohale jõudsime suhteliselt kiiresti ja, siis hakkas pihta...parkimiskohta ei ole. Kuna rannajon on pikk, siis sõitsime edasi, sest ei tahtnud jääda kohta, kus on nähe, et vesi on inimesi täis ja liiva peal pole kohta kuhu astuda. Sõitsime mööda põiktänavaid ja mööda peateed ja ei ole kohta. Lõpuks ühes kõrval tänavas õnnestus meil koht leida ja seejuures veel tasuta. Enne nägime mõnda tasulist kohta ka, aga neisse ei tahtnud parkida. Esiteks, siis vahi kogu aeg kella, et kas hakkab aeg juba läbi saama või mitte. Teiseks võid ju maksta pikema aja eest, aga nt koht ei meeldi ja lähed minema. Seega ei pidanud me vajalikuks parkimise eest maksta, ahjah meil polnud münte ka kaasas nii, et poleks saanudki maksta. Esimeses kohas kuhu me läksime oli suht vähe rahvast ja seega tundus hea valik olevat. Seda kuniks me nägime, et vees on kivid ja vesi läheb kohe sügavaks. Kuna me ei viitsinud uut kohta otsida, siis jäime sinna. Peeter läks ujuma ja tagasi tulles oli tal kand verine, küünarnukk kriimustatud. Sellepeale otsustasime, et meil on vaja leida uus koht. Kuna me olime muuli ääres, siis teiselpool seda oli parem koht ja sinna me ka läksime. Pärast tuli välja, et seal on ka vees kivid, aga kaldast olid nad kaugemal ja neist oli võimalik turvaliselt üle ujuda ja eemal vees olid kohad, kus oli kivi vaba. Nii, et seal me siis oma päeva veetsimegi. Mingi aeg hakkas Peeter kurtma, et tal on nahk hellaks muutunud ja üldse võiks minema hakata. Kuna lapsed olid mitu tundi kaevandada saanud ja veega mänginud, siis olid nemadki nõus lahkuma. Käisime veel linna peal jalutamas ja turistidele pakutavaga tuttvumas. Teel koju hakkas Peeter kurtma, et tal nahk põleb. Eks me olime temaga mõlemad targad, lapsed sai üleni ära kreemitatud. Peetrile panime kreemi ainult õlgade peale, kuna see piirkond kipub tal ära põlema. Koju sõit oli pikk ja tüütu, kuna kõigepealt tekitas miski ummiku ja siis ei osanud keegi enam sõita. Hispaanlaste sõidustiil on väga omapärane ja ma ei ole saanud siiani aru, miks öeldaks, et nad on kuumad. Sõit maanteel käis järgmiselt, kui mööda sõita ei saanud, siis esimene auto sõitis ca 60-70 km/h. Kui oli lubatud sõita 120 km/h, siis ta nii ka sõits ja selleks, et kolonn saaks mööda võttis päris palju aega. Lõpuks õnnestus meilgi sellest kõige suuremast pidurist mööda saada, kes istus rahul oleva näoga rooli taga ja oli ise oma nõmeda käitumisega rahul. Peagi jõudsime koju ja hakkasime Peetrit kreemitama, kes oli selleks ajaks juba punaseks läinud. Loodame, et kreem teeb oma töö ja põletus kaob peagi. Ütlesin talle, et järgmiseks korraks ostame päikesevarju ja kreemitame ta üleni sisse. Ta ei olnud minu ideest mitte ühtegi pidi vaimustatud ja teatas, et järgmist korda ei tule niipea. Kõige parem tema päevituse juures on see, et õlgade peale ei hakanud tänu kreemile päike. Meil on ostetud laste jaoks kreem, mis on 50 faktoriga ja vees maha ei tule, hind oli kallis, aga kreem on seda väärt. Mina panin liivased asjad pessu, sõime ja lapsed läksid magama, loetud minutitega oli vaikus majas. Kuna ma ise olin ka väsinud, siis tegin homseks keele tunniks kodusedtööd ära ja läksin magama. Peeter tuli mõne ajapärast järgi ja eks ta hommikul ütleb, kuidas öö möödus ja enesetunne on.