30.07.2013

Kuna Peeter jõudis varakult koju ja ma ei ole köha tõttu viimastel öödel magada saanud, siis otsustasin täna vara magama minna. Nojah, erilist mõtet selle ei olnud, sest köha tuli peale ja kuidagi ei tahtnud üle minna. Ja nii ma lõpuks paar tundi hiljem, ikka veel köhides ja üleval olles diivani peale läksin. Ja peagi jäin magama ja oleksin hommikuni maganud, aga see oleks liiga lihtne olnud. Ärkasin selle peale, et Gregor läks kööki ja jäigi sinna. Läksin vaatama, mida ta teeb seal, tema oli võtnud külmkapist piimapaki, sahtlist lusika, teisest kausi ja kolmandast helebed. Ja teatas mulle rõõmsalt, et temal on kõht tühi ja ta hakkab nüüd sööma. Iseenesest ju täitsa tore, kui laps tahab süüa, aga kas seda peab tegema kell pool seite hommikul. Vot see on juba omaette küsimus. Arvestades, et nad magavad hommikul vähemalt üheksani, siis see oli liiga vara. Ja seda ma talle selgitada püüdsin ja tema ajas mulle oma vastu. Lõpuks ma lihtsalt võtsin ta sülle ja viisin voodisse tagasi, kus ta hetke virises ja jäi magama. Läksin isegi diivanile ja lootsin magama jääda, aga kus saa sellega. Järgnevad poolteist tundi tegelesin ma aktiivse köhimisega ja mitte, kui miski ei aidanud mind. Olen siin viimastel päevadel võtnud laste köharohtu, aga see ei aita ka. Lisaks on see rohi nii rõveda maitsega, et ainuüksi võtmine ajab mind öökima. Ei saa mina aru, kuidas lapsed on seda üldse nõus võtma. Ja laisk olen ma ka, et minna apteeki ja endale eraldi rohi osta. Lõpuks jäin ma magama, aga seda ainult tunnikeseks. Kuna meil on kavas täna minna mereäärde, siis tõusin ülesse ja hakkasin pannkooke tegema. Gregor eile arvas, et randa peab kindlasti pannkooke kaasa võtma. Tegelikult pole vahet, mida sinna kaasa võtta, seal süüakse nagunii kõik ära.  Lõpuks ärkasid teised ka ülesse ja peale hommikusööki saimegi mereäärde minema hakata. Enne käis Peeter veel töö juurest läbi, et öelda, et teda ei ole enne kella kuute kodus, et sellega arvestataks. Seda logistikut, kes tal on ei olnud täna tööl ja teine ei saanud eriti inglise keelest aru. Seega püüdsime Peetriga koos talle selgeks teha, milles asi on. Lõpuks tundus, et ta sai aru, aga kas ka tegelikult sai seda näeme juba õhtul. Mereäärde on meie juures natukene üle 100 km sõita, mis mööda siinseid teid ja kiirusepiiranguid arvestades läheb suhteliselt kiiresti Enne mereäärde jõudmist käisime veel linnast läbi ja juba seal oli tunda, et meri on lähedal, õhk oli hoopis teine. Kohale jõudes õnnestus meil isegi parkimiskoht leida ja me saime üle mitme kuu merd näha. Kuna lastel olid kõhud tühjad, siis nemad hakkasid sööma ja mina läksin esimesena ujuma. Vette minnes meenus mulle, miks mulle ei meeldi meres ujumas käia. Põhjus on väga lihtne, paljudes kohtades tuleb pikalt minna enne, kui vesi sügavaks läheb. Üldiselt väsivad jalad enne ära ja ujumise isu kaob ära. Ja lisaks kõigele oli vesi suhteliselt jahe, käisin ujumas ära ja läksin päikest võtma, et teised ka vette saaks. Laste puhul on loomulik, et nende jaoks on vesi igalpool ja igailmaga soe. Ja nii ka täna ja nii nad kahekesi vees olidki ja lainetes möllasid, õnneks neid ei seganud, et vesi oli madal. Lõpuks hakkasid nad auke kaevama ja ennast määrisid endale liiva peale. Mina tahtsin üldse sinna jääda ja mitte nii pea koju tagasi tulla. Tuletasin Peetrile meelde neid aeg, kui sai soojalmaal puhkamas käidud ( rannas oli päris palju turiste, kuna tegemis on linna, kus on palju hotelle). Lõpuks oli kell nii kaugele, et pidime hakkama koju tagasi tulema. Huvitaval kombel on koju tagasi tulles tee alati lühem, ei saa mina aru, millest see tingitud on. Ja nii oli ka täna enne, kui arusaime olime juba kodus tagasi. Koju jõudes helistati Peetrile, et vaja tööle minna enne, kui ta uksest välja sai helistati uuesti, et praeg ei ole vaja, aga hiljem on. Tegime kiiresöögi ja mina lastega läksin basseini ja Peeter tegi siesta. Enne, kui saime basseiniväravast sisse pidime kohalikule töötajale “aruandma”, kus me nii kaua täna olime. Nii, et pole siin midagi, et jätame minemata kohe küsitakse, mis ja kus. Koju tagasi tulles läksime kõik koos mängukale, kuna Peetril on tööle minekuga veel aega. Mingi hetk helistas jobu ja küsis, millal Peeter koju jõuab, et ta saaks tööle minna. Tuli välja, et logistik ei saanud meie poolt räägitud jutust aru ja kõik teadsid, et Peetrit ei ole. Järgmine kord oleme targemad ja viime neile paberi peale kijrutatud info, et nad ikka aru saaks. Seega pidi Peeter minema tööle ja meie jäime veel natukeseks õue. Peagi teatasid lapsed, et nad on väsinud ja tahavad koju magama minna, pikk päev oli ju selja taga. Ja nii nad magama läksid ja loetud minutitega oli vaikus majas. Mul endal oli ka uni ja läksin natukene peale meid magama lootes, et köha minu und segama ei hakka.