28.06.2013

Läksime hommikul keele tundi ja vaatasin, et õpetaja on maja kõrval mängukal. Meid nähes tuli ta meie poole ja ütles, et raamatukogu on kiini ja täna teeme tunni mängukal. Täitsa huvitav, ma polegi enne mängukal tunnis olnud. Laste jaoks oli see hea vaheldus ja nad kasutasid aega otstarbekalt ära st nad jõudsid kakelda ja vinguda. Mina sain täna taaskord ülesandeks lugeda erinevaid katalaanbi keelseid sõnu ja uskumatu, aga ma poleks selle peale tulnudki, kui raske võib lugemine olla. Enda arust suudan ma, vähemalt eesti keeles lugeda, aga katalaani.. Ma pean harjuma sellega, et osad tähede loetakse teisti, kui kirjas on. Nt, kui sõna lõppeb r-tähega, siis seda ei hääldata, qu-loetakse g. Puudub igasugune loogilisus ja see nõuab harjutamist ja mitte vähe. Kunagi, väga kauges tulevikus suudan ma loodetavasti lugemise selgeks saada. Hispaanlaste juures on huvitav see, et kui nad sõidavad autoga ja näevad teeääres kedagi tuttavat, siis peavad nad kindlasti signaali andma. Kuna meil siin sõpru/tutavaid veel ei ole, siis ei pööra me ka tähelepanu, kui keegi annab signaali. Jalutasime lastega kodu poole ja meile tulid vastu 2 naits, mina pole neid enne näinud. Samasl ajal sõitis meist mööda signaali andes üks auto ja nagu ikka ei pööranud ma sellele tähelepanu. Auto võttis hoogu maha ja jätkas signaali andmist, vastutulevad naised ei teinud sellest välja. Vaatasin, siis mina lõpuks auto poole ja ilmnes, et see on meie naabrinaine, kes tuututab ja vehib käega. Lehvitasin talle vastu ja ta sai lõpuks edasi, ise ei jõudnud ka ära imestada, kui ebaviisakas ma olin. Edaspidi peab hakkama tuututajatele tähelepanu pöörama. Peale lõunat, siesta ajal läksime meie basseini, kus peale meie ei olnud mitte kedagi. Ja nii sai kohalik töötaja meid kolme valvata, kuniks hakkasid teised ka tulema. Lapsed nautisid täiega, et õues on ilus ilm ja nad saavad kaelast saadik vees olla. Pahaseks tegi neid see, et vahepeal käskisin ma neil veest välja tulla ja päikese käes ennast soendada. Meil on juba mitu aastat tagasi neile ostetud vestid ja nendega käivad nad siiani ujumas. Ja seega tahavad nad olla suurte basseinis, aga sinna ma luban neid ainult, kui ise kõrval olen. Mingi hetk tuli mitu Marleni klassi tüdrukut ja kutsusid tema ka suurte basseini. Ja, siis arvas Marlen, et on vaja proovida, kuidas saab seal olla ilma vestita, kuna teised kõik on ilma. Õnneks on tal nii palju mõistust peas, et ta oli serva juures ja sai vajadusel sealt kinni võtta. Ja mina olin siis kas vees või basseini ääres, et vajadusel talle appi tõtata, õnneks abi vaja ei läinud. Uskumatu on see, kui julged ikka lapsed on ja, kui väga vanemad nende pärast muretsevad. Peagi leidis Marlen ühe teise tüdruku kellega mängida ja nii ta väiksemasse basseini tagasi läks. Lõpuks tulime sealt ära, sest muidu ei oleks jõudnud mängukale. Ja, siis helistas Peeter ja ütles, et tal oli ca 120 km koju, kui tuli korraldus ots ringi keerata ja barssu laadima minna. Kohale jõudes ei olnud, aga keegi nende laadimisest huvitatud ja nii nad oma järjekord ootama jäid. Mingi hetk saatis Peeter sõnumi, et kella kaheks öösel peaks olema koorema peal ja paar tundi pärast seda kodus. Kuna ma ei viitsinu filmi rohkem vaadata ja uni tuli ka peale, siis läksin magama. Peaegu oleksin unustanud, sain täna eesti saatkonnast kirja. Nad olid saatnud siinsesse politseisse faksi, et järgui uurida, milliseid dokumente on NIE tegemiseks vaja ja miks nad ei aksepteeri Viini konvensiooni. Vastuse saab loodetavasti järgmine nädal ja vaevalt ma siinses politseis oma paberid korda üldse saan.