23.07.2013

Peeter jõudis koju pool viis hommikul, uskumatu, kui pikaks tööpäev venis. Mina muudkui ootasin ja ootasin, und ei tulnud ja palav oli . Ega, siis lapsed sellepärast hommikul kauem ei maganud, et isa hilja/vara tuli. Nemad ärkasid ikka oma ajal ja ajasid minu ka ülesse, oi kus oleks tahtnud edasi magada. Lapsed sõid hommikust ja käisime väljas jalutamas. Paraku ei kannatanud kaua niisama ringi käia, kuna õues oli “natukene” soe. Tulime tuppa tagasi ja peagi läksime ennast basseini jahutama. Täna sai Gregor üle mitme päeva jälle vette minna, köha on peaaegu läinud ja otsustasime lubada tal natuke vee olla. Siis hakkas müristama ja päike läks pilvede taha ja polnud meil seal enam midagi teha. Koju jõudes vaatasin, et korteriomanik on mulle kirja saatnud ja küsinud, kas Peeter on kodus. Saatsin talle vastuse, et jah tema pakutud aeg sobib ja Peeter on kodus. Ja, mis siis juhtus, juhtus see, mis ikka ikka juhtub. Peeter sai kõne ja pidi tööle minema ja mina saatsin uue kirja, et teda ei ole kodus. Läks natukene aega mööda ja keegi andis alt uksekella, selge omanik saabus. Ja tuligi tema külmkapi kastid käes ja seletas, et vana kapi peab täna panama teise tuppa, kuna uus peab ca 4 tundi seisma. Pole hullu saame hakkama, õnneks oli tal mingisugune raam kaasas, millel olid rattad alla. Ja sinna peale tõstsime me kõigepealt vana kapi ja viisime teise tuppa, täitsa uhke vaatepilt, kui elutoas teleka kõrval on külmkapp. See on iga õllesõbra unistus, meil paraku üheks päevaks. Ja siis läksime alla uue kapi järgi, kõige pealt pidime selle autost välja sikutama ja siis tõstma. Otseloomulikult oli kapp pandud põhi ees autosse, aga meil õnnestus kapp välja saada. Seejärel saime ta raamile tõstetud ja hakkasime toa pole minema. Maja ees on kõrged äärekivid ja kõigepealt tuli sealt ülesse tõsta, seejärel tuli veel maja uksest sisse tõsta. Õnneks on hispaanlased laisad ja neil on majades lifted, seega trepidest vedama ei pidanud. Kapp suur, lift väike, kuidagi õnnestus ta lifti sisse saada ja mina läksin trepist. Üleval aitasin kapi leftist välja tõmmata ja ukseni sõit oli asja juures kõige kergem. Igatahes kook jään meil uksest sisse tulles kohe vasakut kätt ja esik on suhteliselt väike. Omanik lükkas, mina tõmbasin ja juhtisin teed ja kuidagi oli vaja  kööki saada. Kõigepealt vedasime kapi tuppa, et uks kinni saada ja, siis omanik vaatas ja mõtles, et kuidas me kapi küll kööki saame. Mina teatasin talle kuidas ja mismoodi me teeme ja nii me selle kapi lõpuks omakoha peale ka saime. Üliselt võib jääda mulje, et mis seda kappi siis vedada ja paigaldada on, ma oleks ise seda sama mõelnud. Esiteks oli sooja ca 30 kraadi, teiseks vana kapp oli ca 150 kõrge, aga uus on 2 m ja laiem ka. Kuna ma seda kappi tahtsin, siis tuli pingutada ja omanikku aidata, ma ei usu, et ta üksi oleks selle kõigega hakkama saanud. Arvestades veel asjaolu, et täna möödub 200 päeva meie  eestist lahkumisest, siis see oli tore kingitus selleks päevaks. Uskumatu, kui kiirelt aeg on läinud. Ma mäletan, et esimestel nädalatel ma mõtlesin, et kui saaks ca 50 päevagi midagi kirjutatud ja nüüd on 153 wordi lehekülge meie elust juba täis kirjutatatud. Mina võin täitsa ausalt öelda, et mulle ei ole selle ajaga nö koduigatsust st eesti järgi tekkinud. Ja ma mõtlen kohati hirmuga selle peale, et meil on vaja sügisel sinna tulla. Kusjuures ma nägin isegi üks öö unes, et me hakkasime sinna tulema ja ma tegin Peetrile ettepaneku, et äkki muudame lennukipiletid teiseks kuupäevaks ja ei lähe. Sugulasi, sõpru ja tuttavaid tahaks küll näha. Ma olen mitu korda Peetrile öelnud, et ta võiks ise lastega tulla, aga ta ei taha kuidagi sellega nõustuda. Elame näeme, mis sellest saab.