22.07.2013

Hommikul ärgates küsis Peeter minu käest palju kell on ja vastuse teada saades ei saanud ta aru, miks ma teda ülesse ei ajanud. Tema tahtis kella 9 töö juurde minna ja mina ei äratanud teda. Tuletasin talle meelde, et ma juba eile õhtul ütlesin, et mina ei hakka teda hommikul ärata ja ta peab ise tõusma. Iseenesest mõistetavalt ta seda lauset ei kuulnud ja mõne aja möödudes taipas ise ka, et pole hullu, et ta ei läinud. Ta läheb kella 3, kui siesta lõppeb ja vaatab siis üle autod, mis on tegemata, kuna päeval on nagunii hoov tühi. Ma veel ütlesin talle lisaks, et mine jah õhtupoole, siis neil hea sind laadima ka saata.

Minul oli täna üle mitme päeva keele tund, kohe kuidagi ei taha mul peale vabu päevi lugemine välja tulla. Keel läheb sõlme ja sõnad sassi, kuigi ma nädalavahetusel lugesin kodus ka raamatuid. Saaks selle keele ometi kord selgeks, oleks üks suur mure vähem. Mulle kohati tundub, et ma ei saa seda kunagi selgeks, sõnad ei taha meelde jääda. L

Enne Peetri tööleminekut tegime ühe kiir visiidi bassenidesse ja koju tagasi. Peeter läks tööle, lapsed mängisid ja vahepeal kaklesid, mina püüdsin õppida. Mis kasu on püüdmisest, kui pidevalt käiakse üksteise peale kaebamas. Esimene kord elus ootan ma, et koolivaheaeg saaks läbi ja mul oleks oma aeg, Marlen ootab ka kooli algust. Samas on mul vaja koolialguseks rääkima hakata ja ma ei tea veel, kuidas ja kas see õnnestub.

Pärast käisime lastega veel korra ujumas ja, siis helistasin Peetrile, et talle meelde tuletada, et tööpäev on lõppenud. Ja nagu arvata oli, siis ei olnud tööpäev lõppenud ja eks ma saan hiljem teada, kus ja miks ta käis.