08.07.2013

Täna hommikul tuli ärgata vara, st enna kelle ühekast, kuna lapsed lähevad poole kümneks suvekooli. Nende endite jaoks oli see ärkamine kõige raskem, kuna nad ei saanud eile kuidagi magama jääda. Eks oma osa sellel oli see, et mit nädalat ei ole pidanud vara magama minema. Ja teine osa sellele, et toas on palav, kuigi aknad on lahti õhk ei liigu. Igatahes sain ma nad lõpuks ülesse ja imekomebl suutsid nad ära kua süüa. Ja me jõudsime õigeks ajaks kohalegi, kus ees olid ootamas juba tuttavad koolikaaslased. Jätsin nad õpetajate valvaste pilkute alla ja tulin ise ära koju, mis ma seal ikka kauem teen. Lisaks sain veel oma õpetajaga kokku, kes ütles, et täna on meil tund. Mina sain eile aru, et tund on hoopis teisipäeval, minu üllatunud näo peale ta küsis, et kas teeme hoopis homme. Mulle sobis see mote paremini, kuna ma ei olnud ennast tänaseks tunniks häälestanud. Seega läksin ära koju ja peagi läksime Peetriga all jõeäärde jalutama. Seal on päris mitme kilomeetri pikune matkarada ja me ei ole seda vee läbi käia jõudnud ja ilma lasteta on seda tunduvalt parem teha. Ei saa muidugi mainimata jätte, et me valisime selleks suurepärase ilma, sooja oli selleks ajaks ca 30 kraadi, liskaks paistis päike. Nii me siis kahekesi jõeäärte mööda jalutasime, leidsime mõned ilusad kohad, kust sai alla minna. Ja nagu alati ei olnud mul seljas-jalas õiged riided, tagant lahtise plätude ja miniseelikuga läksin mina toast välja. Ma ju ei teadnud, et me hakkame väljas kivide pealt all ronima. Ühes kohas olid teeääres suured kivid ja selleks, et jõeni jõuda tuli neid mööda alla minna. Seal edasi tuli mets ja maa oli kaetud “lumega”, okste ja kividega. Ja lõpuks jõudsime sealt jõeni, saime mööda kive minna, kuna üleujutused on selleks korraks lõppenud. Koht ise oli ilus, veevulin ja ei ühtegi inimest peale meie, isegi putukaid ei olnud. Tegime seal väikese tiiru ja läksime edasi, kuna meil oli peagi vaja lastele kooli järgi minna. Läksime mööda teed edasi ja oh seda imet väikse künka otas sai tee lihtsalt otsa. Sealt oli põld, kus kasvas mingi rohi, aga mis selle nimi oli me ei tea. Kuna sealt oli enne meid keegi juba üle läinud, siis tegime seda meiega ja jõudsime lõpuks tee peale. Oh seda rõõmu, mis meid tabas uuele teele jõudes. Seal kasvasid puud ja me saime natukenegi varju, lõppude lõppuks oli ju palav. Nii me siis mitu kilomeetrit tagasi linna jalutasimegi ja jõudsime kooli õigeks ajaks lastele järgi. Nemad olid oma päevaga rahu, seda enam, et nad käisid ujumas. Lisaks oli neil laulmine, joonistamine ja nad sai olla teiste lastega koos. Läksime koju ära ja panime nende ujumis asjad ja rätikud kuivama. Mina naiivselt veel lootsin, et pikk päev selja taga ja küll on kõhud ka tühjad ja söömine läheb kiiresti. Nagu ikka arvasin valesti Gregori puhul, kellel ei olnud mitte kuhugile kiiret. Lõpuks sai temagi söödud ja me saime minna päeva tähtsama tegevuse juurde, basseini. Sealt ära tulles otsustasime minna linna jäätist ostma ja seda me ka tegime. Võtsime mitu karpi ja nüüd peaks mõneks päevaks jätkuma, kui jäätist ei jätku, siis ilusat ilma küll.