01.07.2013

Ja ongi juulikuu käes ja suur suvi välja. Hommikul tuli mul käia keele tunnis nagu ikka. Kohati tekib tunne, et ma juba saan asjadest aru ja, siis mingi hetk oleks nagu peaga vastu seina jooksnud. Tulime koolist koju ja telesin veel natukene aega katalaani keelga ja, siis oli aeg basseini minna. Kas just aeg oli minna, aga kaks tükki käisid ja tüütasid ja ma ei viitsinud enam nende vingumist kuulata. Jõudsime kohale ja ilmnes, et me ei olegi ainukesed mingi naine oli veel. Lapsed võtsid kiirelt riidest lahti, kreemitasin nad ära ja enne, kui ma aru sain olid nad juba vees. Mina sinna ei kiirustanud, kuna mulle tundus, et vesi on külm. Nii ma siis päevitasin ja õppisin katalaani keelseid sõnu. Mingi ajapärast tuli minu õpetaja ka sinna ja naeris, et ma isegi basseini tulles  võtan oma vihiku kaasa. Mis teha rasked ajad. Kuna kaua ei kannatanud päikese käes veeleda, siis läksin ise ka ujuma ja peab ütlema, et vesi oli mõnus ja soe. Vahepeal kamandasin lapsi veest välja, et nad natukene soojeneksid ja siis läksid nad vette tagasi. Lõpuks tuli päris mitu tüdrukut Marleni klassist ja nii toimetas tema oma klassitüdrukutega. Ainukene asi, mis talle ei meeldinud oli see, et teised kutsusid teda suure basseini ilma vestita. No ja ta läks ka, õnneks läksin ma järgi. Üks tüdruk võttis tal käest kinni ja vedas Marlenit kaugemale. Minnes ei olnud hullu, aga tagasi tulles sai vist jõud otsa ja Marlen hakkas rohkem vee alla vajuma. Sirutasin talle käe ja tõmbasin ta kaldale ja, siis ta ütles, et teised käskisid ilma tulla. Tuletasin talle meelde, et tema tehku nii nagu talle endale on mugavam mitte teiste sovide järgi. Gregor vedeles pikemat aega kõige väiksemas basseinis, kus on vett 40 cm ja ma läksin tema juurde. Panin jala vette, et veetemperatuuri katsuda ja järgmisel hetkel viskasin ennast sinna pikali, sest vesi oli soe nagu vannis. Kaua ma seal vedeleda ei saanud, sest lapsi tuli nii palju, et targem oli välja tulla ja neile ruumi teha. Koju jõudes olid kõigil kõhud tühjad ja mina pidin süüa tegema,nagu alati. Ja alles siis ma tundsin, kui väsinu ma olen, käed ei jõunud absoluutselt midagi teha.. Uskumatu, kui raske see päevitamine ja ujumine ikka on.

Peeter on kuskil Portugali piir lähedal ja ootab, et koorem ükskord peale saaks. Hommikul pani mõned alused peale ja nüüd on nad oodanud üle 9 tunni ja ei midagi, kohalikud läksid vist puuvilju värvima. Möödusid veel mõned tunnid ja Peeter helistas uuesti. Selleks ajaks oli koorem peal ja suund võetud bartsu poole, kas ta sealt  koju tuleb või kuhu tee edasi viib seda same teada juba homme.