31.05.2013
Viisin lapsed hommikul kooli ja läksin ise kõrval linna poodi. Märkamatult oli külmkapp tühjaks saamas, joogivesi otsas ja sai pole meil juba
mitu päeva. Ja üldsegi on nädalavahetus saabumas ja sellega koos peaks täna Peeter ka tulema. Peeter soovitas mulle juba ammu, et ma võiksin proovida kas
kraanivesi kõlbab juua, külades pidavat olema puhas vesi. Proovima pean mina, kuna tema ju ei saa autos vajaduse tualetti minna, kui tekivad seedehäired. Minu
puhul arvas ta, et saan ikka kuidagi koolis ja tagasi tulnud, aga ma ei ole siiani veel kraanivett joonud. Ja seega tarbime me joogiks pudelivett, toidu jaoks kasutame
koguaega kraanivett. Nii siis läksin ma shoppama ja võtsin kaasa ka paberid, milledest oli vaja teha koopiad. Kuna ma tean kus kõrval linnas saab koopiaid teha, siis
tegin nad ka ära ja nüüd tuleb võtta oma paberid ja minna NIE ametisse, millal ma sinna lähen ...ei tea veel. Peab vaatama, millal tähtede seis hea on. :) Poest tagasi
sõites olin ma kindele, et läheb nagu alati ja ma pean auto parkima kuskile teise maja otsa ja oma asju nagu kass-poegi mööda õue vedama. Suur oli minu üllatus, kui
ilmnes, et trepikoja ees on koht vaba, uskumatu, midagi sellist pole poe päeval, enne juhtunud. Peagi tuli lastele ka järgi minna ja siis andis juba Peeter ka teada, et ta
peaks 5-6 koju jõudma ja helistab, kui talle järgi pean minema. Tulime lastega koju ja kuna ma hommikul ei jõudnud koristada, siis ahistasin neid ja palusin ennast
aidata. Nad olid heas tujus ja tulid mulle appi, vastutasuks said nad telekat vaadata. Nii, et kaup kauba vastu.
Lisaks suhtlesin täna skypes ühe eesti perekonnaga, kelle leidsin üks päev netist. Paraku elavad nad teises riigi otsas nii, et näost näkku kohtumist vaevalt, et tuleb.
Tegemist on huvitava perega, kes elas 7 aastat Kairos, aga kui seal hakkasid rahutused, siis tulid siia ära. Perekond koosneb hetkel vanaemast (temaga suhtlesingi),
tema tütrest ja 4 lapselapsest. Nad elasid Kairos täpselt selle kohapeal, kus oli tollel hetkel rahutuste keskpunkt, tangid olid akende all olnud, mehed valvasid maju, et
vargad ei tuleks. Lapsed käisid koolis ja nende ema oli samas koolis õpetaja. Rahutuste teisel nädalal peeti relvastatud jõugu poolt koolibuss kinni ja sealt varastati 2
last ära. Selle peale nende lapsed enam kooli ei läinud ja ema tööl, vaid hakati otsima kohat kuhu elama minna. Eestisse tagasi ei tahtnud nad tulla kliima pärast ja
valikusse jäid Hispaania ja Itaalia. Hispaania tundus neile parem valik olevat ja nii nad siis ca 1,5 aastat tagasi tulidki. Alguses oli nendega koos ka tütre egiptlasest
mees, kuna mees oli laisk ja tööl ei käinud/ei otsinud, siis viskas tütar ta välja. Nüüd sai tütar tööle ja vanaema tegeleb lastelastega, viib kooli, toob jne. Vahelduse
mõttes on hea kellegagi suhelda, kes elab samas ühiskonnas. Kuigi kohati jäi muljet, et me elame täiesti erinevates riikides. Nt. lõunas pidi oleme tööd väga raske
leida ja kooli on neile ilma lõunapausita, paberite ajamisel nõutavad dokumendid jne. Eks me millagi suhtleme jälle ja siis tuleb kindlasti neid erinevusi veel välja.
Õhtul läksin lastele kooli järgi, ootasime Gregoriga Marlenit, kui Peeter helistas ja ütles, et võime talle järgi minna. Marleni klass oli viimane, kes koolist välja sai, kuna
neil oli joonistustund ja nad pintseldasid, nagu ta ise ütles. Lõpuks õnnestus mul nad autosse saada ja läksime Peetrile järgi. Kohale jõudes ilmnes, et Peeter tangib
alles autot, tööauto, oleks tahtnud endi oma ka sinna kõrvale ajada. Lõpuks hakkas ta oma asju autosse tassima ja peagi saime koju sõita. Kodus hakkasime tema
poolt toodud kotte lahti pakkima, nagu jõuluvana oleks külla tulnud. Kastis olid õunad, nende peal kilekotis 3 sorti virsikud, siis olid teises kotis karbi sees murelid,
lisaks veel jogurtit lastele ja prantsuse salatit mulle prooviks. Tore ju, kui keegi vahel midagi teistsugust toob ja puuvilju tuleb süüa, et teada saada, kas nad on juba
valmis. Virsikud osad on hapud, aga mõned päevad seisavad ja lähevad magusaks. Õhtul käisime väljas jalutamas ja ilusat ilma nautimas.
mitu päeva. Ja üldsegi on nädalavahetus saabumas ja sellega koos peaks täna Peeter ka tulema. Peeter soovitas mulle juba ammu, et ma võiksin proovida kas
kraanivesi kõlbab juua, külades pidavat olema puhas vesi. Proovima pean mina, kuna tema ju ei saa autos vajaduse tualetti minna, kui tekivad seedehäired. Minu
puhul arvas ta, et saan ikka kuidagi koolis ja tagasi tulnud, aga ma ei ole siiani veel kraanivett joonud. Ja seega tarbime me joogiks pudelivett, toidu jaoks kasutame
koguaega kraanivett. Nii siis läksin ma shoppama ja võtsin kaasa ka paberid, milledest oli vaja teha koopiad. Kuna ma tean kus kõrval linnas saab koopiaid teha, siis
tegin nad ka ära ja nüüd tuleb võtta oma paberid ja minna NIE ametisse, millal ma sinna lähen ...ei tea veel. Peab vaatama, millal tähtede seis hea on. :) Poest tagasi
sõites olin ma kindele, et läheb nagu alati ja ma pean auto parkima kuskile teise maja otsa ja oma asju nagu kass-poegi mööda õue vedama. Suur oli minu üllatus, kui
ilmnes, et trepikoja ees on koht vaba, uskumatu, midagi sellist pole poe päeval, enne juhtunud. Peagi tuli lastele ka järgi minna ja siis andis juba Peeter ka teada, et ta
peaks 5-6 koju jõudma ja helistab, kui talle järgi pean minema. Tulime lastega koju ja kuna ma hommikul ei jõudnud koristada, siis ahistasin neid ja palusin ennast
aidata. Nad olid heas tujus ja tulid mulle appi, vastutasuks said nad telekat vaadata. Nii, et kaup kauba vastu.
Lisaks suhtlesin täna skypes ühe eesti perekonnaga, kelle leidsin üks päev netist. Paraku elavad nad teises riigi otsas nii, et näost näkku kohtumist vaevalt, et tuleb.
Tegemist on huvitava perega, kes elas 7 aastat Kairos, aga kui seal hakkasid rahutused, siis tulid siia ära. Perekond koosneb hetkel vanaemast (temaga suhtlesingi),
tema tütrest ja 4 lapselapsest. Nad elasid Kairos täpselt selle kohapeal, kus oli tollel hetkel rahutuste keskpunkt, tangid olid akende all olnud, mehed valvasid maju, et
vargad ei tuleks. Lapsed käisid koolis ja nende ema oli samas koolis õpetaja. Rahutuste teisel nädalal peeti relvastatud jõugu poolt koolibuss kinni ja sealt varastati 2
last ära. Selle peale nende lapsed enam kooli ei läinud ja ema tööl, vaid hakati otsima kohat kuhu elama minna. Eestisse tagasi ei tahtnud nad tulla kliima pärast ja
valikusse jäid Hispaania ja Itaalia. Hispaania tundus neile parem valik olevat ja nii nad siis ca 1,5 aastat tagasi tulidki. Alguses oli nendega koos ka tütre egiptlasest
mees, kuna mees oli laisk ja tööl ei käinud/ei otsinud, siis viskas tütar ta välja. Nüüd sai tütar tööle ja vanaema tegeleb lastelastega, viib kooli, toob jne. Vahelduse
mõttes on hea kellegagi suhelda, kes elab samas ühiskonnas. Kuigi kohati jäi muljet, et me elame täiesti erinevates riikides. Nt. lõunas pidi oleme tööd väga raske
leida ja kooli on neile ilma lõunapausita, paberite ajamisel nõutavad dokumendid jne. Eks me millagi suhtleme jälle ja siis tuleb kindlasti neid erinevusi veel välja.
Õhtul läksin lastele kooli järgi, ootasime Gregoriga Marlenit, kui Peeter helistas ja ütles, et võime talle järgi minna. Marleni klass oli viimane, kes koolist välja sai, kuna
neil oli joonistustund ja nad pintseldasid, nagu ta ise ütles. Lõpuks õnnestus mul nad autosse saada ja läksime Peetrile järgi. Kohale jõudes ilmnes, et Peeter tangib
alles autot, tööauto, oleks tahtnud endi oma ka sinna kõrvale ajada. Lõpuks hakkas ta oma asju autosse tassima ja peagi saime koju sõita. Kodus hakkasime tema
poolt toodud kotte lahti pakkima, nagu jõuluvana oleks külla tulnud. Kastis olid õunad, nende peal kilekotis 3 sorti virsikud, siis olid teises kotis karbi sees murelid,
lisaks veel jogurtit lastele ja prantsuse salatit mulle prooviks. Tore ju, kui keegi vahel midagi teistsugust toob ja puuvilju tuleb süüa, et teada saada, kas nad on juba
valmis. Virsikud osad on hapud, aga mõned päevad seisavad ja lähevad magusaks. Õhtul käisime väljas jalutamas ja ilusat ilma nautimas.
Kommentaarid
Postita kommentaar