25.06.2013

Juba harjumuspäraselt, nagu hommikuti ikka läksin kooli. Ainukene erinevus tavalise päevaga oli see, et ilma lasteta, kuna nad jäid koju magama. Täna hommikul oli mul Gregori õpetajaga arenguvestlus, kus nad ütlesid, et Gregor saab juba keelest aru, aga on veel tagasihoidlik. Samas pidi ta väljas teiste lastega koos mängima, mida ta alguse ei teainud ja, mis tegelikult on arusaadav. Ja seda ma püüdisingi neile seletada ja ütlesin, et kui ta õpib kohalikku keelt rääkima, siis nad ei jõua teda ära kuulata. Nii, et küll tuleb see päev, kus nad ütlevad, et ta lobiseb liiga palju. Sain veel nimekirja asjadest, mida on uueks õppeaastaks vaja ja soovitused suveks. Gregor peab hakkama nagu Marlengi kirjutamist harjutama, numbreid ja keelt ei tohi unustada. Seejärel läksin koju tagasi, et hiljem keele tundi minna. Peeter on reedest saadik kodus olnud ja keegi ei ole talle tööjuurest midagi teada andnud, siis läks ta hommikul ise sinna. Ülemusega tal rääkida ei õnnestunud, kuna teda polnud, aga sekretäriga sai rääkida, kes oskab inglise keelt. Peeter küsis, et mis toimub ja miks sõitu poole ja tuli välja, et pikad sõidud on hetkel kõrvale jäetud. Kuna siin hakkas hooaeg pihta ja põhirõhk on kaubaveo Perpiganani. Peeter ütles, et ta on nõus sinna üksind sõitma, mille peale tehti  suured silmad, et tõesti või. Igatahes öeldi talle, et täna päeval ei toimu midagi ja ülemus tuleb alles õhtupoole ja Peeter lubas, siis tagasi minna. Hetkel võib öelda, et tegemist on komunikatsiooni probleemidega, kuna ühel jobul ei kõlba, ta ei taha või veel mingi võimalus öelda asju edasi nii nagu on vaja. Sellest kõigest pikemalt teinekord, teises kohas. Peeter sai mõned päevad tagasi meili, et pass on Barcelonas ja võib järgi minna. Ja ta ütles tööl ka, et kui midagi hetkel teha ei ole, siis ta käib barsus ära. Ja nii me sinna läksimegi, suur linna seiklema. Sõit linna läks kiiresti, kuna maanteel on 120 km/h ja teed on head nii, et peagi olime linnas. Ja seal läks aega õigesse kohta jõudmisega ja nagu arvata oligi parkida pole seal kuskile. Seega Peeter läks autost välja ja mina sõitsin edasi, nurga taga leidsin koha, kus sain seisma jääda. Peagi helistas Peeter ja teatas, et suursaadikut ei ole kohal ja sekretär passi ei tohi väljastada. Andis ta siis mulle telefoni ja ma seletasin, miks meil seda passi nii väga vaja on. Selle peale ilmnes, et telefonilevi on nii kehva, et ei kuule teineteist, lõpuks toimis see, et ma helistasin Peetrile ise tagasi. Sain uuesti võimaluse sekretärile seletada, et Peeter on autojuht ja ainuke vaba päev ja ülejäänud aja on ta Prantsusmaal ja Itaalias. Selle peale ta lubas saadikule helistada ja uurida, kas ta tohib anda. Saadik käskis uurida, et kas on ikka õige inimene ja, kui kahtlust ei ole, siis pass välja anda. ca 30 minutit hiljem jõudis Peeter autosse koos oma uue ja uhke punase passiga, tal oli enne sinine. Nii, et nüüd kuulub ta koos meiega punaste parteisse. Peale seda läksime poest läbi, et midagi juu osta ja lapsed tahtsid midagi hammaste taha pista (Marleni väljend). Enne poodi jõudmist helistas see kõike teada ja ütles, et Peeter peab minema tema koorma maha andma ja õhtul minema talle koormata laadima, et tema organiseeris talle tööl. Suur oli tema üllatus, kui Peeter ütles, et me ei jõua enne 4 kojugi ja tööjuures teatakse. Selle peale polnud ühele enam midagi öelda ja ta tahtis, et Peeter helistaks, kui jõuab, et siis vaatab, kuidas asjad on. Tööjuurde jõudes Peeter helistas ja sai teada, et õhtul läheb ta laadima, ülemus ütles, et ta suhtleb läbi jobu edasi ja kõik on korras, et hetkel pikkiotsi pole. Tulime koju ja jäime õhtut ootama. Õhtul läks Peeter koormat peale võtma ja siis ta helistas ja ütles, et hommikul läheb ta Pariisi, et tuli mingi pikkots. Mis saa ikka selle peale kosta oskad, kui tuli, siis tuli ja tuleb sõit ära teha. Lihtsalt arusaamatu on see, kuidas asjad käivad. Poleks ta ise kohale läinud ei oleks võib olla keegi tööd sebinud. Seega näitas ta tööl, et on töötegemisest huvitatud ja saab ise enda eest seistud, kui vaja.