23.06.2013
Peale eilset pikale läinud õhtut ei viitsinud keegi ennast hommikul liigutama hakata. Ja nii me rõõmsalt magasimegi ja pärast seda lihtsalt laisklesime. Paraku ei saanud me seda luksust endale kaua lubada ja tuli timetama hakata. Kuna H läheb täna ära, siis tema hakkas asju pakkima. Tal läheb homme hommikul lennuk, aga kuna lennujaam on meist kaugel ja hommikul bussi nii vara ei lähe, siis peab ta täna viimase bussiga lennujaama minema. Seega meie esimene külaline lahkub täna kahjuks, tema ise on õnnelik, et pääseb siinsetest jamadest. Peeter ütles H enne äraminekut, et shampus on külma pandud ja täna läheb peoks.
Veetsime oma esimese jaanipäeva siin ja võiks öelda, et see oli huvitav ja hoopis midagi muud, kui me harjunud oleme. Juba mitu päeva on lapsed tänavatel mänginud paugutajatega ja me ei saanud aru miks. Täna sai selgeks, et nende jaoks ongi Sant Joan päev, kus paugutatakse, sest terve küla kajas sellest. Õhtul üritusele minnes ei olnud võimalik leida kohta, kus oleks olnud vaikne ja keegi poleks loopinud paugutajaid või põletanud säraküünlaid. Kusjuures osad paugutajad tegid nii kõva paugu, et kõrvad olid pidevalt lukkus ja peavalu tuli sellega tasuta kaasa. Üleval kiriku juures kogunes küla kokku, seal peeti kontsert, loeti ette manifest ja loomulikult paugutati. Kui alguses tundus, et sellega tegelavad ainult lapsed, siis seal võtsid "üritusest" osa ka lapsevanemad, eriti aktivsed olid emad. Minu õpetaja tuli ja rääkis meiega juttu ja Peeter ei saanud midagi aru, mida talle räägitakse. Ütlesin, siis õpetajale, et temaga tuleb rääkida hispaania keeles ja oh seda imet kohe sai Peeter aru. Ta rääkis meile, et õige suvi alles nüüd hakkab ja, et üldiselt võib öelda, et hispaanias on 2 aastaaega. Üks kus peab jopega käima ja teine särgi väel. Mõne ajapärast toodi välja laudade peale kohalik kook, mille nimi on coca ja milles sees on puuviljad. Tundus täitsa ahvatlev, kuigi me oleme kuulnud, et maitse pole suurem asi. Igaks juhuks võtsime, et proovime järgi ja mis välja tuli. Meie eeldasime, et peale on pandud värsked puuviljad, aga need olid hoopis kuivatatud ja kogu kook maitses nagu mendelejevi tabel. Mitte, et me oleks selle maitset proovinud, aga me pole ammu sellist keemia laksu saanud. Grego ainukesena natukene nokkis saia ja seepeale panime tükid kokku, salvrätiku sisse ja Marlen viis prügikasti. Me ise kartsime küll, et äkki keegi näeb ja paneb pahaks, aga mis teha, kui ei suuda süüa. Liskaks sellele pakuti veel shampust, mida Peeter juba päeval lubas. Ja peab tõdema, et seegi oli pettumus, kibe ja maitsetu. Me ülidiselt muidu shampust ei joo, aga mõtlesime ära proovida, kuna kõik kohalikud jõid. Lastele oli joogiks limonaad, coca cola, fanta nii, et oleks pidanud ise ka neid jooke eelistama, Kuulasime mõnda aega kontserti ja meile tundus, et pillimehed mängisid natukene valesti, aga noh ega me pole suuremad asjad muusikud. Võib olla meile ainult tundus, või pidigi nii olema. Lõpuks hakkas külm ja tulime ära, terve tee oli jätkuvalt paugutajaid täis ja nii nad jätkasid kuni hommikuni.
Veetsime oma esimese jaanipäeva siin ja võiks öelda, et see oli huvitav ja hoopis midagi muud, kui me harjunud oleme. Juba mitu päeva on lapsed tänavatel mänginud paugutajatega ja me ei saanud aru miks. Täna sai selgeks, et nende jaoks ongi Sant Joan päev, kus paugutatakse, sest terve küla kajas sellest. Õhtul üritusele minnes ei olnud võimalik leida kohta, kus oleks olnud vaikne ja keegi poleks loopinud paugutajaid või põletanud säraküünlaid. Kusjuures osad paugutajad tegid nii kõva paugu, et kõrvad olid pidevalt lukkus ja peavalu tuli sellega tasuta kaasa. Üleval kiriku juures kogunes küla kokku, seal peeti kontsert, loeti ette manifest ja loomulikult paugutati. Kui alguses tundus, et sellega tegelavad ainult lapsed, siis seal võtsid "üritusest" osa ka lapsevanemad, eriti aktivsed olid emad. Minu õpetaja tuli ja rääkis meiega juttu ja Peeter ei saanud midagi aru, mida talle räägitakse. Ütlesin, siis õpetajale, et temaga tuleb rääkida hispaania keeles ja oh seda imet kohe sai Peeter aru. Ta rääkis meile, et õige suvi alles nüüd hakkab ja, et üldiselt võib öelda, et hispaanias on 2 aastaaega. Üks kus peab jopega käima ja teine särgi väel. Mõne ajapärast toodi välja laudade peale kohalik kook, mille nimi on coca ja milles sees on puuviljad. Tundus täitsa ahvatlev, kuigi me oleme kuulnud, et maitse pole suurem asi. Igaks juhuks võtsime, et proovime järgi ja mis välja tuli. Meie eeldasime, et peale on pandud värsked puuviljad, aga need olid hoopis kuivatatud ja kogu kook maitses nagu mendelejevi tabel. Mitte, et me oleks selle maitset proovinud, aga me pole ammu sellist keemia laksu saanud. Grego ainukesena natukene nokkis saia ja seepeale panime tükid kokku, salvrätiku sisse ja Marlen viis prügikasti. Me ise kartsime küll, et äkki keegi näeb ja paneb pahaks, aga mis teha, kui ei suuda süüa. Liskaks sellele pakuti veel shampust, mida Peeter juba päeval lubas. Ja peab tõdema, et seegi oli pettumus, kibe ja maitsetu. Me ülidiselt muidu shampust ei joo, aga mõtlesime ära proovida, kuna kõik kohalikud jõid. Lastele oli joogiks limonaad, coca cola, fanta nii, et oleks pidanud ise ka neid jooke eelistama, Kuulasime mõnda aega kontserti ja meile tundus, et pillimehed mängisid natukene valesti, aga noh ega me pole suuremad asjad muusikud. Võib olla meile ainult tundus, või pidigi nii olema. Lõpuks hakkas külm ja tulime ära, terve tee oli jätkuvalt paugutajaid täis ja nii nad jätkasid kuni hommikuni.
Kommentaarid
Postita kommentaar