13.06.2013

Peeter läks nagu ikka enne kukke ja koitu tööle ja seega sain mina kaks korda ärgata. Või tähendab ühe, kuna und mul enam ei tulnud ja eilse liigse päikese tõttu on nahk natukene hell. Viisin lapsed kooli ja kooli õue peal kohtusin oma katalaani keele õpetajaga, kes andis mulle homseks kodutöö teha. Pean kirjutama oma perekonnas ja vanematest, seega tuleb tõlkeprogramm appi võtta ja ära teha. Kuna mul on plaanis poodi minna, siis läksin peale laste koolis viimist panka raha välja võtma. Sealt tagasi tulles sain kokku kohalike emadega ja nad kutsusid mind kõndima. Tegin neile selgeks, et mul teised plaanid ja ma ei taha üldse päikese käes olla. Kui nad nägi, kui punane ma olen said nad minust aru, küsisid veel kaua ja kus ma päevitasin. Selle peale teagid nad mulle selgeks, et ma olen segane, kuna siin ei ole mõistlik nii pikalt päevitada. Eks ma sain sellest juba ise ka aru ja ma ei olegi ennast kunagi normaalseks pidanud. Lisaks sain neilt teada, et laupäeval tehakse meie küla basseinid esimest korda kõigile see aasta lahti ja tollel päeval saavad kõik minna tasuta. Järgmine nädal peaks linnavalitsus hakkama mingi x summa eest basseinikaarte jagama. Ja siis hakkasin ma poodi minema, võtsin veel mööda minnes H ka kaasa. Tegime poes mitu tiiru ja lõpuks jõudsime oma otsaga kassajärjekorda. Ja siis hakkas minu telefon helisema. Natukene enne seda kirjutas Peeter ja küsis mida ma konnast tahan, et ta on poes. Saatsin talle soma soovi ja sellega asi piirdus. Arvasingi juba, et Peeter helistab, et midagi täpsustada. Hoopis koolist oli see kõne ja öeldi, et Marlenile vaja tuua kuivad riided, kuna ta kukkus basseini. Selge tore, ajas täitsa naerma. Marlenil oli täna kehalise tund, mis pidigi basseinis toimuma. Kuna ta natukene köhib, siis leppisime kokku, et ta ei lähe täna basseini ja sellepärast ei pannud ma talle riideid ka kaasa. Ta ütles, et võtab ja istub lihtsalt jalad vees. Nagu näha istus ta hoopis riietega vees. Kooli jõudes ilmnes, et tegelikult tema istuski, aga kogemata üks poiss aitas ta vette. Pole hullu ikka juhtub, vähemalt kõigil oli lõbus ja Marlen sai ka vees käidud. Peale tunde oli mul õpetajatega vestlus, et mis üritused kooli viimasel nädalal toimuvad ja mida on uueks õppeaastaks vaja. Räägiti kõiki selliseid asju, mida ma enne ei teadnud ja mis on olulised. Mulle jäi alguses arusaamatuks, kas Marlen käib eelkoolis või esimeses klassis. Nüüd tuli välja, et ta käib esimeses klassis ja ta viiakse üle teise klassi. Ainuke erinevus, mis tal teistega alguse jääb on see, et ta peab võtama läbi esimese klassi programmi. Ta läks kooli ju alles aprillis, seega on vaja natuekene asju järgi teha. Tore on muidugi see, et teda ei jääta klassi kordama, vähemalt ma loodan, et see on tore. Samas ma olen kindel, et ta saab hakkama. Saatsin saatkonda kirja, et uurida, kuidsa ikka nende tõenditega lood on. Vastuseks sain, et nad peavad antud pabereid aksepteerima ja, kui tekib probleeme ma annaks teada. Vastasin neile, et ma käisin ja sellepärast ka uurisin ja küsisn, mida ma peaksin edasi tegema. Sellepeal sain saatkonnast kirja politsei jaoks koos konvensiooni hispaania keelse tõlkega. Lisaks öeldi, et kui tekib veel probleeme, siis las palukisn neil teha seda kirjalikult ja saatkonnale teada andma. Seda kirja lugedes olin ma valmis kohe minema pabereid tegema, aga paraku oli kell juba palju ja mul ole printerit kodus. Päeval käisime H külas ja püüdsime viludaid kohtasid otsida, kuna päikse kätte ei olnud kellegil ilus minna. Kuskile kaugemale ei hakkanud me ka minema. Lõpuks tulime koju ära, kuna kodus oli ka vaja ühtteist teha.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Puhkusele sõit.

Madrats 2.

Õpetlik lugu.