10.06.2013
Nagu juba tavaks on saanud, siis sain ka täna hommikul mitu korda ärgata. Peeter läks ära natukene enne kella seitset, et minna Barcelonasse
ja sealt edasi konna ja makarooni. Kolmapäevaks peaks ta kõige eelduste kohaselt jälle tagasi jõudma, elame näeme. Lapsed viisin kooli, sellest nädalast kestab kool
9-13 ja õhtupoole enam tunde ei ole. Seega viimane pingutus ja koolivaheaeg on käes, juba ja nii ruttu. Koolis olles tuli Marleni õpetaja ja ütles mulle, et homme
hommikul kell 9 hakkab minu keele kursus ja ühe poisi vanaema tuleb ka. Jutt jäi natukene segaseks, aga ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu. Enne, kui sain
väravast välja tuli üks vanema daam minu juurde ja hakkas midagi seletama, ma ei saanud alguses mitte, kui millestki aru. Hakkasin, siis tähelepanelikult kuulama ja
jutt käis lastest ja, siis ma sain aru, et see ongi see vanaema. Ütles, et homme hommikul ja tuletas meelde, et me oleme temaga mänguväljakul nö rääkinud. Ja, siis
mulle meenus, et päris alguses, kui me siia tulime küsis ta kus kohast me pärit oleme, kuna talle jäi mulje, et me oleme sakslased. Igatahes nagu ma aru saan, siis
hakkab tema mind õpetama ja millegipärast on mul selline tunne, et ainukene õpilane seal olen mina. Ma ei oma ettekujutust, kuidas see kõik välja nägema hakkaba,
aga eks ma oskan selle kohta homme rohkem öelda. Peale kooli tegime ülepika aja pelmeene, kuigi Marlen teatas, et tema neid ei söö, kuna need on kibedad. Ja
suundus tähtsa näoga külmkappi midagi paremat otsima. Soovitasin tal kapp kinni panna ja ütlesin, et kui minu tehtud söök ei sobi, siis muud ei saa. Selle peale ta
loomulikult vihast ja läks oma tuppa ära. Mõne aja möödudest tuli ta kööki tagasi ja tahtis teada, kui kaua veel söögiga läheb, et ta ikkagai tahab. Ütles, et võtaba
alguses ühe prooviks ja otsustab siis. Ei läinud kaua mööda, kui ühest sai juba kümme. Ja kui toit lõpuks taldrikul oli, siis kadus see sealt väga kiiresti, millest ma
järeldasin, et olid hea. Seejärel läksime õue ja käisime nagu ikka mängukatel. Lõpuks tahtsid nad minna purskaevude juurde palli mängima. Mis tähendas seda, et nad
tahtsid sealt palli üle visata, mis paraku alati ei "õnnestunud". Ja nii nad seal vees solberdasid ja ise olid rahul. Lõpuks keelasin neil selle tegevuse ära ja kamandasin
nad tuppa jahutma, kuna päikse käes oli ca 35 kraadi. Ja siis saatis Peeter mulle sõnumi, et peagi pean minema uuele eestlastel vastu ja ta M juurde ära viima.
Tänasest kolib M juurde elame üks eestist pärit naine. Kuna ta on siin esimest korda, siis ta ei oska ise kuhugile minna. Lennujaamast tõi üks nende firma rekka ta ära
ja mina viin ta uude koju. Seega saime meiegi oma igapäeva tegevustesse vaheldust. Maja väliust avades sain vaevalt võtme sisse panna ja keerama hakata, kui võti
lihtsalt murdus pooleks. Väga tore, tuleb võõras inimene ja mina suuda ikka mingi jamaga hakkama saada. See ukselukk on koguaeg raskelt käinud ja igakord on
lahti saamisega üks rist ja viletsus olnud. Ja nüüd ei saa me üldse sisse, mis on veel parem. Hakkasin järjest uksekellasid andma, et ehk teeb keegi ukse lahti, mitte
keegi ei teinud. Lõpuks tuli üks mees ja tegi ukse lahti ja me saime sisse. Õnneks olid toas olemas tagavara võtmed nii, et nüüd ei pea H ukse taga passima. Näitasin
talle tema uut kodu ja seejärel käisime toidupoes. Homme pidime minema ümbrust vaatama ja kohalikku elu talle tutvustama.
ja sealt edasi konna ja makarooni. Kolmapäevaks peaks ta kõige eelduste kohaselt jälle tagasi jõudma, elame näeme. Lapsed viisin kooli, sellest nädalast kestab kool
9-13 ja õhtupoole enam tunde ei ole. Seega viimane pingutus ja koolivaheaeg on käes, juba ja nii ruttu. Koolis olles tuli Marleni õpetaja ja ütles mulle, et homme
hommikul kell 9 hakkab minu keele kursus ja ühe poisi vanaema tuleb ka. Jutt jäi natukene segaseks, aga ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu. Enne, kui sain
väravast välja tuli üks vanema daam minu juurde ja hakkas midagi seletama, ma ei saanud alguses mitte, kui millestki aru. Hakkasin, siis tähelepanelikult kuulama ja
jutt käis lastest ja, siis ma sain aru, et see ongi see vanaema. Ütles, et homme hommikul ja tuletas meelde, et me oleme temaga mänguväljakul nö rääkinud. Ja, siis
mulle meenus, et päris alguses, kui me siia tulime küsis ta kus kohast me pärit oleme, kuna talle jäi mulje, et me oleme sakslased. Igatahes nagu ma aru saan, siis
hakkab tema mind õpetama ja millegipärast on mul selline tunne, et ainukene õpilane seal olen mina. Ma ei oma ettekujutust, kuidas see kõik välja nägema hakkaba,
aga eks ma oskan selle kohta homme rohkem öelda. Peale kooli tegime ülepika aja pelmeene, kuigi Marlen teatas, et tema neid ei söö, kuna need on kibedad. Ja
suundus tähtsa näoga külmkappi midagi paremat otsima. Soovitasin tal kapp kinni panna ja ütlesin, et kui minu tehtud söök ei sobi, siis muud ei saa. Selle peale ta
loomulikult vihast ja läks oma tuppa ära. Mõne aja möödudest tuli ta kööki tagasi ja tahtis teada, kui kaua veel söögiga läheb, et ta ikkagai tahab. Ütles, et võtaba
alguses ühe prooviks ja otsustab siis. Ei läinud kaua mööda, kui ühest sai juba kümme. Ja kui toit lõpuks taldrikul oli, siis kadus see sealt väga kiiresti, millest ma
järeldasin, et olid hea. Seejärel läksime õue ja käisime nagu ikka mängukatel. Lõpuks tahtsid nad minna purskaevude juurde palli mängima. Mis tähendas seda, et nad
tahtsid sealt palli üle visata, mis paraku alati ei "õnnestunud". Ja nii nad seal vees solberdasid ja ise olid rahul. Lõpuks keelasin neil selle tegevuse ära ja kamandasin
nad tuppa jahutma, kuna päikse käes oli ca 35 kraadi. Ja siis saatis Peeter mulle sõnumi, et peagi pean minema uuele eestlastel vastu ja ta M juurde ära viima.
Tänasest kolib M juurde elame üks eestist pärit naine. Kuna ta on siin esimest korda, siis ta ei oska ise kuhugile minna. Lennujaamast tõi üks nende firma rekka ta ära
ja mina viin ta uude koju. Seega saime meiegi oma igapäeva tegevustesse vaheldust. Maja väliust avades sain vaevalt võtme sisse panna ja keerama hakata, kui võti
lihtsalt murdus pooleks. Väga tore, tuleb võõras inimene ja mina suuda ikka mingi jamaga hakkama saada. See ukselukk on koguaeg raskelt käinud ja igakord on
lahti saamisega üks rist ja viletsus olnud. Ja nüüd ei saa me üldse sisse, mis on veel parem. Hakkasin järjest uksekellasid andma, et ehk teeb keegi ukse lahti, mitte
keegi ei teinud. Lõpuks tuli üks mees ja tegi ukse lahti ja me saime sisse. Õnneks olid toas olemas tagavara võtmed nii, et nüüd ei pea H ukse taga passima. Näitasin
talle tema uut kodu ja seejärel käisime toidupoes. Homme pidime minema ümbrust vaatama ja kohalikku elu talle tutvustama.
Kommentaarid
Postita kommentaar