07.06.2013

Marlen hakkas ärkamisest peale oma eelseisvast ekskursioonist rääkima. Panime tema asjad valmis, riidesse ja läksime Gregoriga teda kooli saatma. Teepeal jäi sulma, et väiksemad lähevad ikkagi kooli vaatama sellele, et neil pidi vaba päev olema. Gregori klassi omad seisid oma ukse juures ja millegipärast olid kõik mütsidega, huvitav eks ole. Marlen läks klassi ära ja meie jäime mängukale ootama, et millal nad bussi lähevad. Osad  Gregori klassi laste vanemad küsisid, et miks Gregor kooli ei lähe ja mina oskasin vastata ainult, et õprtaja ütles, et täna on vaba päev. Nemad ei osanud selle peale midagi öelda ja, kui küsisin Gregorilt kas ta tahab minna oli vastus ei. Marleni klass läks bussi ja meie seisime akna taga ja lehvitasime ja siis juhtus midagi, mida ma ei oleks kunagi oodanud. Gregori klass läks teise bussi !!! Ma ei saanud sellest aru ja ma ei osanud nka midagi teha. Gregor nägi ju seda ise ka, mis on kõige hullem ja ei saanud aru, kuhu teised lähevad. Püüdsin kuidagi välja keerutada ja juttu mujale juhtida ja ta ei teinud sellest välja. Kogu asja juures on kõige solvavam, alandavam see, et mulle ei ole mitte keegi öelnud, et nemad ka kuhugile lähevad. Muidu tuleb koolist igasuguseid pabereid, aga nende sõidu kohta mitte ühtegi. Enne, kui ma Marleni raha läksin maksma küsisin veel üle, et kas Gregor läheb ka. Vastuseks sain ei ja mõned päevad tagasi Marleni õpetaja ütles, et väikseid täna koolis pole. Mina eeldasin, et kuna mitu klassi suuremaid läheb, et ju siis lihtsalt teised õpetajad lähevad kaasa. Hetkel olen mina hingepõhjani solvunud ja samas ka pahane. Mulle jääb arusaamatuks, kuidas saab ühe lapsega niimoodi käituda. Miks keegi ei öelnud mule, et nemad lähevad ka ja vaja raha maksta. Hetkel kadus mul igasugune austus kogu selle kooli vastu ja ma ei suudaks isegi öelda, et seal on toreda õpetajad. Tegime Gregoriga kodusetööd ära ja mõtlesime järve äärde minna. Enne käisime veel autopesulast läbi ja leotasime täislastud akna puhtaks. Seejärel läksime järve äärde, kus ma arvasin, et saame osapäevast veeta. Kohale jõudes ilmnes, et minu mälu vedas mind alt ja seal ei olegi ujumis võimalust. Käisime seal, kus me viimane kord kämpingus olime ja mulle oli meelde jäänud, et seal on võimalik järve ujuma minna. Paraku see meil ei õnnestunud ja läksime hoopis kämpingu juures olevale mängukale ja Gregor sai oma tahtmise järgi seal toimetada. Mõne ajapärast hakkas meil igav ja mõtlesime, et sõidame natukene edasi, et äkki seal saab ujuda. Ei olnud sealgi midagi paremat ja seega tulime meie kõrval asuvasse linna. Gregor tahtis mängukale minna ja jalgpalli mängida ja seda me ka tegime. Seejärel tuli meil tahtmine jäätist süüa ja läksime poodi, kõik jäätised, mis siin müüakse on karbis. Karbi suurus algab 4 ja seega mõtlesime, et võtame papp topsi oma ja ostame plastik lusikad. Esimeses poes polnud lusikaid ja läksime teise, kus olid lusikad, aga 50 tk pakis, seega loobusime. Ja võtsime hoopis suure jäätise ja tulime koju ära, lisaks võtsin poest veel juuksevärvi. Koju jõudes hakkas Gregor jäätist sööma ja mina pead värvima. Kusjuures peale eelmist värvimist, kui läksin tumedaks ei olegi enam julgenud värvida. Seega oli värvi pähe pannes värin sees, et mis siis seekord välja tuleb. Vähemalt üks asi läks täna hästi ja mu pea on nüüd jälle hele ja ma ise olen rahul. Kuna mulle ei andnud ikkagi rahu, et miks Gregor maha jäeti otsustasin kooli kirjutada. Vastust ootama ei jäänud j aläksime õue jalutama, kuigi helises telefon. Helistajaks oli inglise keele õpetaja, kes kutsus mind kooli, et probleem lahendada. Ilmnes, et seoses kokkuhoiuga saadetakse koju vanema lapsega paber, kui midagi toimub. Mina seda ju ei teadnud, sest keegi ei olnud mulle seda öelnud. Ja nemad arvasid, et kuna ma poisi eest ei maksnud ju ma ei taha teda ekskursioonile saata. Krt ma ütlesin neile ka, et ma küsisin plika õpetaja käest ja tema ütles, et ainult plika läheb. Ja ma ei tulnud selle peale, et pean kelleltki veel üle küsima. Ja nemad ei tulnud selle peale, et minu käest üle küsida. Muidu teevad küll, et me oleme uued ja ei saa keelest aru, no kas oli raske üle küsida, ma ei saa sellest aru. Nad küll vabandasid ja lubasid edaspidi informeerida meid nii, et ei tekiks komunikatsiooni probleeme. See ei anna paraku midagi, kuna poisil jäi käimata ja see oli tema suhtes nii ebaõiglane. Viimane piisk oli veel see, et pidime kooli juures bussi ootama ca 40 minutit ja mulle tundus terve selle aja, et kõik peavad mind koonriks. Ühe lapse eest raatsin maksta ja teise eest miite. Ma pole ennast enne nii halvasti siin tundunud, kui täna, ma oleks tahtnud maa-alla vajuda, mul oli lihtsalt nii piinlik. Kuigi tegelikult ei ole mina süüdi, aga ma tunnen ennast süüdi, et Gregoril jäi käimata. Lõpuks tuli buss ja siis läks veel terve igavik, kuni nad bussist välja said. Kõigile anti bussist väljudes muhvin ja Marlen sai ka, loomulikult tegi see Gregori tuju pahaks. Liskaks oli Marlenil väikse topsiga kaasas õunamoos, mida nad olid kohapeal olles keetnud, muhvinid olid ka seal teinud. Üldiselt jäi ta oma käiguga rahule, aga midagi erilist seal ei olnud ja rohkem rääkis ta sellest mida teised lapsed tegid. Marlen tahtis kohe mängukale minna ja veel teiste lastega koos olla, aga mina ei tahtnud seal mitte hetkegi kauem olla ja seega kamandasin nad tuppa ära. Marlen muidugi ei saanud aru miks me peame minema ja siis ma olin sunnitud talle seletama. Paraku ei saanud tema sellest nii aru nagu vaja ja ta arvas, et kõik on korras ja oleks võinud ikka jääda. Hetkel tahaks ma siit ära minna, nii kaugele, kui võimalik. :(