30.05.2013
Hommikul läksin lapsi kooli viima ja ise ka kooli. Gregori ukse tagas saime kokku inglise keele õpetajaga, kellega koos läksime tema klassi.
Panin Marleni asjad kasti ja mälupulga arvuti külge veendudes, et pilte ikka saab vaadata. Seejärel läksime koos õpetajaga Marleni klassile järgi ja loomulikult oli
lastel kedagi võõrast nähes elevus sees. Tagasi klassi jõudes rääkisi õpetja neile, kes ma olen ja mida seal teen. Seejärel hakkasin kastist võtma välja Marleni asju ja
rääkima neile, miks talle midagi meeldib. Ja samuti, millal ta selle sai ja miks. Õpetaja kordas alguses minu jutu inglise keeles üle ja seejärel rääkis katalaani keeles üle.
Tundus, et lastel oli lõbus vaadata teise asju ja hiljem neid ka katsuda. Kõige lõpuks näitasime neile pilte ja millegipärast arvasid nad, et titepildid on hoopis Gregori
omad. Kusjuures nad on tite piltide peal suht sarnased, aga kaasa võtsin siiski Marleni omad. Viimasena jagasime komme ja tunnikene läks suht märkamatult mööda.
Toredaid asju tehes läheb aeg ikka kiiremini ja nüüd ootan, et saaks minna Gregori klassiga kohtuma. Gregori tunnis sain ka käidud ja ei olnudki nii hull, kui ma
arvasin. Lapsed kuulasid huviga ja vaatasid Gregor asju ja pilte. Kõigi lemmikuks olid kommid, mida võeti rahulikult järjekorras seistes kotist ja kõik rääkisid Gregori
üksteise võidu juttu. Eks nad rääkisid oma emotsioonidest, seega õpetajale oli täitsa hea idee. Lisaks sain teada, et Gregori sõbranna Melissa on pärit Rumeeniast, ma
olen algusest peale arvanudm et ta ei ole kohalik. Minu süttis kohe peas tuluke, et järelikult oskab ta ema vene keelt rääkida või inglise. Koolist ära tulles saingi tema
emaga kokku ja minu suureks pettumuseks ei räägi ta kumbagi keelt. No ma ei saa aru, kuidas inimesed saavad elada nii, et nad ei oska peale oma keele midagi
muud.
Marlen suutis koju tulles oma pinali, vihiku ja raamatu kooli jätta. Neil on laua all sahtel, kuhu nad päeval asjad panevad, viimane tund oli kehaline. Koolikott oli laua
peal olnud, kuhu õpetaja paneb talle kodusetöö ja nagu ta ise ütles, ta unustas vaadata laua all. Kusjuures see on esimene kord, kus ta midagi kooli maha unustab,
seega täitsa tubli tüdruk.
Ma ei mäleta enam, aga seelle nädala üks päev helises keset päev uksekell. Vaatasib uksesilmast, mingi naine on ukse taga, tegin ukse lahti ja tema hakkas kohe
midagi seletama. Tegemist oli mingi kauba pakkujaga, kuna ma temast aru ei saanud tegin talle selgeks, et ma ei räägi hispaania keelt ja lootsin, et ta läheb minema. Ta
mõtles hetke ja siis meenus talle, et ta oskab natukene inglise keelt ja nii ta hakkaski mulle massazi toodet tutvustama. Ma ei lugenud kokku mitu korda ma talle
ütlesin, et ma ei soovi enne, kui ta aru sai, et ma ei kavatsegi osta. Igatahes tänas ja läks naabriukse taha, hakkan ma jah mingisugust mõtetut vidinat endale ostma.
Panin Marleni asjad kasti ja mälupulga arvuti külge veendudes, et pilte ikka saab vaadata. Seejärel läksime koos õpetajaga Marleni klassile järgi ja loomulikult oli
lastel kedagi võõrast nähes elevus sees. Tagasi klassi jõudes rääkisi õpetja neile, kes ma olen ja mida seal teen. Seejärel hakkasin kastist võtma välja Marleni asju ja
rääkima neile, miks talle midagi meeldib. Ja samuti, millal ta selle sai ja miks. Õpetaja kordas alguses minu jutu inglise keeles üle ja seejärel rääkis katalaani keeles üle.
Tundus, et lastel oli lõbus vaadata teise asju ja hiljem neid ka katsuda. Kõige lõpuks näitasime neile pilte ja millegipärast arvasid nad, et titepildid on hoopis Gregori
omad. Kusjuures nad on tite piltide peal suht sarnased, aga kaasa võtsin siiski Marleni omad. Viimasena jagasime komme ja tunnikene läks suht märkamatult mööda.
Toredaid asju tehes läheb aeg ikka kiiremini ja nüüd ootan, et saaks minna Gregori klassiga kohtuma. Gregori tunnis sain ka käidud ja ei olnudki nii hull, kui ma
arvasin. Lapsed kuulasid huviga ja vaatasid Gregor asju ja pilte. Kõigi lemmikuks olid kommid, mida võeti rahulikult järjekorras seistes kotist ja kõik rääkisid Gregori
üksteise võidu juttu. Eks nad rääkisid oma emotsioonidest, seega õpetajale oli täitsa hea idee. Lisaks sain teada, et Gregori sõbranna Melissa on pärit Rumeeniast, ma
olen algusest peale arvanudm et ta ei ole kohalik. Minu süttis kohe peas tuluke, et järelikult oskab ta ema vene keelt rääkida või inglise. Koolist ära tulles saingi tema
emaga kokku ja minu suureks pettumuseks ei räägi ta kumbagi keelt. No ma ei saa aru, kuidas inimesed saavad elada nii, et nad ei oska peale oma keele midagi
muud.
Marlen suutis koju tulles oma pinali, vihiku ja raamatu kooli jätta. Neil on laua all sahtel, kuhu nad päeval asjad panevad, viimane tund oli kehaline. Koolikott oli laua
peal olnud, kuhu õpetaja paneb talle kodusetöö ja nagu ta ise ütles, ta unustas vaadata laua all. Kusjuures see on esimene kord, kus ta midagi kooli maha unustab,
seega täitsa tubli tüdruk.
Ma ei mäleta enam, aga seelle nädala üks päev helises keset päev uksekell. Vaatasib uksesilmast, mingi naine on ukse taga, tegin ukse lahti ja tema hakkas kohe
midagi seletama. Tegemist oli mingi kauba pakkujaga, kuna ma temast aru ei saanud tegin talle selgeks, et ma ei räägi hispaania keelt ja lootsin, et ta läheb minema. Ta
mõtles hetke ja siis meenus talle, et ta oskab natukene inglise keelt ja nii ta hakkaski mulle massazi toodet tutvustama. Ma ei lugenud kokku mitu korda ma talle
ütlesin, et ma ei soovi enne, kui ta aru sai, et ma ei kavatsegi osta. Igatahes tänas ja läks naabriukse taha, hakkan ma jah mingisugust mõtetut vidinat endale ostma.
Kommentaarid
Postita kommentaar