28.05.2013
Marlen läheb järgmine nädal oma klassiga ekskursioonile ja selleks on vaja ära maksta raha. Küsisin eile õpetaja käest kuhu ma saan maksta ja
ta ütles, et üks ema tuleb minuga panka ja näitab, kuidas see käib. Mulle jäi iseenesest arusaamatuks, miks ma pean minema panka, kui ma võiks teha netist ülekande.
Täna hommikul koolist ära tulles pidas üks ema mind kinni ja ütles, et Marleni õpetaja palus, et ta tuleks minuga panka. Seletas pikalt ja laialt asjast ja leppisime
kokku, et lõuna vaheajal lähme käime ära. Vähemalt mina sain asjast niimoodi aru, kuna ta rääkis katalaani keeles ja inglise keelt ta ei osanud. Võtsin mina siis koti
kaasa koos pangakaardi ja dokumendiga ja läksin kooli. Paraku ei näinud ma teda kooli juures ja nii me jäimegi lastega ootama, et millal ta jõuab. Ootasime, mis me
ootasime, ag ateda ei tulnud. Hakkasin mõtlema, et äkki pidime hoopis panga juures kokku saama, läksime sinna ja seal ka teda polnud. Seega tulime tagasi kooli
juurde ja ootasime veel, ei midagi, uuseti panga juurde ja sama seal. Lõpuks tüütas meid see ootamine ära, kuna puhus tuul ja vihma hakkas tibutama ja tulime tuppa
ära. Enne kooli minekut panin kirja, kuidas talle öelda, et ma ootasin teda ja lähme uuesti homme hommikul. Õppisin laused ilusti selgeks ja läksime kooli tagasi ja
teda ei olnud jälle. No jah, eks ta õhtul tulbe ikka lapsele järgi ja siis saan ehk temaga homseks kokkuleppida. Nagu sellest eelnevast oleks veel vähe olnud, siis
Gregori inglise keele õpetaja teatas enne tunni algust, ett a tahab minuga tunni lõppedes rääkida. Appi!!! Mis siin nüüd lahti on? Mõni päev kohe on hommikust saadik
selline, et üksi asi ei taha minna ja siis keegi tahab veel midagi ja sina oled see loll, kes peab ootama. Ma olen juba tüdinenud igasugustest ootamistest. Esmaspäeval
hakkad ootama, et tuleks juba nädalavahetus, et siis on Peeter ka kodus ja ma ei pea üksinda kõige ja kõigi eest vastutama. Ja enne, kui arusaad on nädalavahetus
läbi ja pead jälle kõike ise tegema. Ma tunnen, et hetkel on minu jaoks tõeliselt raske hetk, kus kogu see jama hakkab täiega üleviskama.
Lastele järgi minnes tuli inglise keele õpetaja minu juurde ja ei hakanudki kohe rääkima. Vaid ütles, et ootame Marleni ka ära, siis lähme tema klassi ja ta räägib. Mul
ei pidanud enam närv vastu ja küsisin, et kas midagi on halvasti, muidu ju õpetajad ei taha vanematega rääkida. Tema vastas, et kõik on hästi ja muretseda pole vaja,
et tal on hoopis teistsugune jutt, selge. Läksime tema klassi ja ta rääkis, et tal on selline mõte, et ma võiksin tulla Marleni ja Gregori inglise keele tundi. Ja rääkida
nende klassikaaslastele natukene nendest, kes nad on ja kus kohast tulevad ja näidata nende lemmik asju jne. Kuna nad ise ei oska veel rääkida, siis oleks teistel tore
nende kohta midagi teada saada. Täitsa hea idee minu meelest. Kogu asi peaks välja nägema nii, et mina räägin inglise keeles ja õpetaja tõlgib neile ümber. Eks näha
ole, kuidas see täpselt välja näeb. Marleni õpetaja saatis mulle juhised, kuidas saan ekskursiooni raha ära maksta. Homme hommikul lähen ja vaatan, kas saan sellega
hakkama. Juhised on küll sellised, et mitte midagi ei saa aru.
Juba mitmendat päeva on selline tunne nagu me elaks mereääres. Väljas puhub pidevalt tugev tuul nii, et püsti seismisega on kohati probleeme. Rääkimata Gregorist,
kelle nokamüts kipub peast ära lendama ja siis ta ajab seda taga. Marlen vanema ja targemana õpetab siis teda jälle, et pane kapuuts pähe, siis ei lenda müts ära.
Peeter teatas, et tema on makaroonis ja loetud tundide pärast jõuab konna, st itaalia-prantsusmaa ja loodetavasti tuleb homme koju. Eks me näe, kuidas asjad
tegelikult lähevad.
ta ütles, et üks ema tuleb minuga panka ja näitab, kuidas see käib. Mulle jäi iseenesest arusaamatuks, miks ma pean minema panka, kui ma võiks teha netist ülekande.
Täna hommikul koolist ära tulles pidas üks ema mind kinni ja ütles, et Marleni õpetaja palus, et ta tuleks minuga panka. Seletas pikalt ja laialt asjast ja leppisime
kokku, et lõuna vaheajal lähme käime ära. Vähemalt mina sain asjast niimoodi aru, kuna ta rääkis katalaani keeles ja inglise keelt ta ei osanud. Võtsin mina siis koti
kaasa koos pangakaardi ja dokumendiga ja läksin kooli. Paraku ei näinud ma teda kooli juures ja nii me jäimegi lastega ootama, et millal ta jõuab. Ootasime, mis me
ootasime, ag ateda ei tulnud. Hakkasin mõtlema, et äkki pidime hoopis panga juures kokku saama, läksime sinna ja seal ka teda polnud. Seega tulime tagasi kooli
juurde ja ootasime veel, ei midagi, uuseti panga juurde ja sama seal. Lõpuks tüütas meid see ootamine ära, kuna puhus tuul ja vihma hakkas tibutama ja tulime tuppa
ära. Enne kooli minekut panin kirja, kuidas talle öelda, et ma ootasin teda ja lähme uuesti homme hommikul. Õppisin laused ilusti selgeks ja läksime kooli tagasi ja
teda ei olnud jälle. No jah, eks ta õhtul tulbe ikka lapsele järgi ja siis saan ehk temaga homseks kokkuleppida. Nagu sellest eelnevast oleks veel vähe olnud, siis
Gregori inglise keele õpetaja teatas enne tunni algust, ett a tahab minuga tunni lõppedes rääkida. Appi!!! Mis siin nüüd lahti on? Mõni päev kohe on hommikust saadik
selline, et üksi asi ei taha minna ja siis keegi tahab veel midagi ja sina oled see loll, kes peab ootama. Ma olen juba tüdinenud igasugustest ootamistest. Esmaspäeval
hakkad ootama, et tuleks juba nädalavahetus, et siis on Peeter ka kodus ja ma ei pea üksinda kõige ja kõigi eest vastutama. Ja enne, kui arusaad on nädalavahetus
läbi ja pead jälle kõike ise tegema. Ma tunnen, et hetkel on minu jaoks tõeliselt raske hetk, kus kogu see jama hakkab täiega üleviskama.
Lastele järgi minnes tuli inglise keele õpetaja minu juurde ja ei hakanudki kohe rääkima. Vaid ütles, et ootame Marleni ka ära, siis lähme tema klassi ja ta räägib. Mul
ei pidanud enam närv vastu ja küsisin, et kas midagi on halvasti, muidu ju õpetajad ei taha vanematega rääkida. Tema vastas, et kõik on hästi ja muretseda pole vaja,
et tal on hoopis teistsugune jutt, selge. Läksime tema klassi ja ta rääkis, et tal on selline mõte, et ma võiksin tulla Marleni ja Gregori inglise keele tundi. Ja rääkida
nende klassikaaslastele natukene nendest, kes nad on ja kus kohast tulevad ja näidata nende lemmik asju jne. Kuna nad ise ei oska veel rääkida, siis oleks teistel tore
nende kohta midagi teada saada. Täitsa hea idee minu meelest. Kogu asi peaks välja nägema nii, et mina räägin inglise keeles ja õpetaja tõlgib neile ümber. Eks näha
ole, kuidas see täpselt välja näeb. Marleni õpetaja saatis mulle juhised, kuidas saan ekskursiooni raha ära maksta. Homme hommikul lähen ja vaatan, kas saan sellega
hakkama. Juhised on küll sellised, et mitte midagi ei saa aru.
Juba mitmendat päeva on selline tunne nagu me elaks mereääres. Väljas puhub pidevalt tugev tuul nii, et püsti seismisega on kohati probleeme. Rääkimata Gregorist,
kelle nokamüts kipub peast ära lendama ja siis ta ajab seda taga. Marlen vanema ja targemana õpetab siis teda jälle, et pane kapuuts pähe, siis ei lenda müts ära.
Peeter teatas, et tema on makaroonis ja loetud tundide pärast jõuab konna, st itaalia-prantsusmaa ja loodetavasti tuleb homme koju. Eks me näe, kuidas asjad
tegelikult lähevad.
Kommentaarid
Postita kommentaar