24.05.2013
Jälle on käes selle nädala viimane koolipäev. Huvitav mulle jääb arusaamatuks, miks siis aeg nii ruttu ei läinud, kui ma ise koolis pidin käima.
Nädalad venisid tollel ajal teo sammuga, nüüd on sellel teol vist jalad alla kasvanud ja ta teeb kõik topelt tasa. Päev nagu päev ikka kõigi oma toimetustega, lapsed
kooli ja ise koduste toimingute juurde. Ja nii see hommik nagu ikka märkamatult mööda läkski. Lõuna ajal tõin lapsed koolist koju ja kuna Gregoril ei olnud
söömisega kuhugile kiiret, siis jalutama me ei jõudnudki. Kooli tagasi minnes sai läksime väravast sisse ühel ajal Gregori sõbranna Melissaga. Korraga võttis Melissa
Gregoril käest kinni ja ma arvasin, et mina pean teisest hoidma ja klassini saatma. Selle peale teatas Gregor hoopis, et ära sina mine nüüd ära. Vot see oli alles üllatus,
tavaliselt pean ma teda ukseni saatma. Ma ei hakanud igaks juhuks väga kaugele minema ja jäin vaatama, kuidas nad kahekesi lähevad. Mingi hetk märkasid Gregor
klassi tüdrukud mind ja tulid jutustama. Nii, et ma saatsin tüdrukuid korduvalt klassini tagasi seda, kuni kell kõlas ja õpetaja tuli. Ja Gregor läks ise klassi, esimest
korda. Peale kooli olime natukene aega mnängukal ja, siis tulime tupa ära. Marlen otsustas, et ta teeb oma koduseülesanded ära ja oh seda kisa ja kära, mis sellega
kaasnes. Tal oli vaja kirjutada erinevaid sõnu ja eriti tuska tegi talle "l" täht, kuigi tral tuli täitsa hästi välja. Igatahes kukkus ta karjuma, et mina pani ta sinna kooli ja
tema peab neid tobedaid ülesandeid tegema ja üldsegi mina pean ära tegema. Ma ei leidnud erilist mõtet temaga vaidlemiseks ja läksin laua juurest eemale, et ta saaks
rahuneda. Temal tuli mulle järgi ja jätkas oma jutuga, istusin diivani äärde peale ja ta püüdusi mind maha lükata. Olukord oli täitsa koomiline, aga ma ei saanud talle
seda öelda, ega välja näidata. Lõpuks leidsin ma, et kui ta käituda ei oska, siis ei ole telekat ka vaja. Nii ma telekal juhtmed ära võtsin ja viisin teleka teise tuppa kapi
otsa. Mõne ajapärast rahunes Marlen maha ja küsis, kas ma võiksin teda aidata ja lõpuks saime ülesande tehtud. Seejärel läksime välja jalutama, käisime mängukatel,
kuni Marlenile meenus, et mingi hetk peaks hakkama tema lemmik multikad. Mina ütlesin, et ta ei näe neid, kuna ma võtsin teleka ära ja ei mõtlegi seda tagasi anda.
Ja, siis täitsa ootamatult hakkas Marlen oma köitumise pärast vabandust paluma ja lubas, et ta edaspidi ei karju ja ei tee enam nii. Kuna multikad olid peagi algamas,
siis lepisime kokku, et seekord saavad nad veel teleka tagasi. Samas tegin neile mõlemale selgeks, et kui nad ei hakka normaalselt käituma, ei lõpeta kisamist ja
kaklemist, siis järgmine kord ma enam telekat tagasi ei anna.
Nädalad venisid tollel ajal teo sammuga, nüüd on sellel teol vist jalad alla kasvanud ja ta teeb kõik topelt tasa. Päev nagu päev ikka kõigi oma toimetustega, lapsed
kooli ja ise koduste toimingute juurde. Ja nii see hommik nagu ikka märkamatult mööda läkski. Lõuna ajal tõin lapsed koolist koju ja kuna Gregoril ei olnud
söömisega kuhugile kiiret, siis jalutama me ei jõudnudki. Kooli tagasi minnes sai läksime väravast sisse ühel ajal Gregori sõbranna Melissaga. Korraga võttis Melissa
Gregoril käest kinni ja ma arvasin, et mina pean teisest hoidma ja klassini saatma. Selle peale teatas Gregor hoopis, et ära sina mine nüüd ära. Vot see oli alles üllatus,
tavaliselt pean ma teda ukseni saatma. Ma ei hakanud igaks juhuks väga kaugele minema ja jäin vaatama, kuidas nad kahekesi lähevad. Mingi hetk märkasid Gregor
klassi tüdrukud mind ja tulid jutustama. Nii, et ma saatsin tüdrukuid korduvalt klassini tagasi seda, kuni kell kõlas ja õpetaja tuli. Ja Gregor läks ise klassi, esimest
korda. Peale kooli olime natukene aega mnängukal ja, siis tulime tupa ära. Marlen otsustas, et ta teeb oma koduseülesanded ära ja oh seda kisa ja kära, mis sellega
kaasnes. Tal oli vaja kirjutada erinevaid sõnu ja eriti tuska tegi talle "l" täht, kuigi tral tuli täitsa hästi välja. Igatahes kukkus ta karjuma, et mina pani ta sinna kooli ja
tema peab neid tobedaid ülesandeid tegema ja üldsegi mina pean ära tegema. Ma ei leidnud erilist mõtet temaga vaidlemiseks ja läksin laua juurest eemale, et ta saaks
rahuneda. Temal tuli mulle järgi ja jätkas oma jutuga, istusin diivani äärde peale ja ta püüdusi mind maha lükata. Olukord oli täitsa koomiline, aga ma ei saanud talle
seda öelda, ega välja näidata. Lõpuks leidsin ma, et kui ta käituda ei oska, siis ei ole telekat ka vaja. Nii ma telekal juhtmed ära võtsin ja viisin teleka teise tuppa kapi
otsa. Mõne ajapärast rahunes Marlen maha ja küsis, kas ma võiksin teda aidata ja lõpuks saime ülesande tehtud. Seejärel läksime välja jalutama, käisime mängukatel,
kuni Marlenile meenus, et mingi hetk peaks hakkama tema lemmik multikad. Mina ütlesin, et ta ei näe neid, kuna ma võtsin teleka ära ja ei mõtlegi seda tagasi anda.
Ja, siis täitsa ootamatult hakkas Marlen oma köitumise pärast vabandust paluma ja lubas, et ta edaspidi ei karju ja ei tee enam nii. Kuna multikad olid peagi algamas,
siis lepisime kokku, et seekord saavad nad veel teleka tagasi. Samas tegin neile mõlemale selgeks, et kui nad ei hakka normaalselt käituma, ei lõpeta kisamist ja
kaklemist, siis järgmine kord ma enam telekat tagasi ei anna.
Kommentaarid
Postita kommentaar