22.05.2013
Hommikul tunduvad asjad ikka helgemad ja elu ilusam. Isegi köhimine ei tunud nii hullu ja tekib lootust, et äkki ühel päeval...see jama lõppeb
ikkagi ära. Kõige toredam hommiku juures on see, et lapsed lähevad kooli ja nad ise ootavad seda kõige rohkem. Ei ole seda muret, et nad ei taha minna või vinguks,
nad lähevad jooksuga kooli. Tahaks loota, et nad teevad nii ka aastate pärast. Eks praegu on asi uus ja huvitav, igapäev õivad nad uusi sõnu ja teadmisi. Samuti on
neil tekkinud päris palju sõpru ja kõik tahavad jätkuvalt nendega mängida.
Peale kooli olime mängukal, kus oli teisi lapsi samuti. Üks poiss rääkis Gregori klaasi tüdrukule midagi, millest ma ei saanud otseloomulikult aru. Üks hetk ütles ta
Marleni on venelane ja sellest ma sain perfekselt aru, küll ma olen ilus, tark ja osav. :) Mõtlesin hetke, et kas ma peaksin talle ütlema või mitte, kes me tegelikult
oleme. Ja loomulikult keerasin ennast ringi ja ütlesin talle, et Marlen ei ole venelane vaid hoopis eestlane. Selle peale jäi ta mind suu lahti vaatama, et ups sa said aru
mida ma ütlesin. Ja kordas järgi estonia, ma arvan, et ta pole sellisest kohast kunagi kuulnudki. Ei hakkanud ma talle pikemalt seletama ka, kus selline koht asub.
Üldjoontes möödus meie ülejäänud päev samas rütmis nagu ka eelnevatel päevadel. Õhtul pimeduse varjus hiilis Peeter koju, paraku jõudis ta nii hilja, et lapsed juba
magasid. Saabus tema järjekordselt Itaalia reisilt, kaasas kott porganditega ja teine õuntega. Nüüd saab hoolega küpsetama hakata, olidki õunad juba otsas. Seekord
oli Peetril fotokas kaasas ja ta tegi päris palju pilte, me peame nad arvutisse panema. Seejärel ülevaatama ja osad kindlasti ära kustutama ja, kui see kunagi tehtud
saab, siis panen paremaid pilte ülesse ka.
ikkagi ära. Kõige toredam hommiku juures on see, et lapsed lähevad kooli ja nad ise ootavad seda kõige rohkem. Ei ole seda muret, et nad ei taha minna või vinguks,
nad lähevad jooksuga kooli. Tahaks loota, et nad teevad nii ka aastate pärast. Eks praegu on asi uus ja huvitav, igapäev õivad nad uusi sõnu ja teadmisi. Samuti on
neil tekkinud päris palju sõpru ja kõik tahavad jätkuvalt nendega mängida.
Peale kooli olime mängukal, kus oli teisi lapsi samuti. Üks poiss rääkis Gregori klaasi tüdrukule midagi, millest ma ei saanud otseloomulikult aru. Üks hetk ütles ta
Marleni on venelane ja sellest ma sain perfekselt aru, küll ma olen ilus, tark ja osav. :) Mõtlesin hetke, et kas ma peaksin talle ütlema või mitte, kes me tegelikult
oleme. Ja loomulikult keerasin ennast ringi ja ütlesin talle, et Marlen ei ole venelane vaid hoopis eestlane. Selle peale jäi ta mind suu lahti vaatama, et ups sa said aru
mida ma ütlesin. Ja kordas järgi estonia, ma arvan, et ta pole sellisest kohast kunagi kuulnudki. Ei hakkanud ma talle pikemalt seletama ka, kus selline koht asub.
Üldjoontes möödus meie ülejäänud päev samas rütmis nagu ka eelnevatel päevadel. Õhtul pimeduse varjus hiilis Peeter koju, paraku jõudis ta nii hilja, et lapsed juba
magasid. Saabus tema järjekordselt Itaalia reisilt, kaasas kott porganditega ja teine õuntega. Nüüd saab hoolega küpsetama hakata, olidki õunad juba otsas. Seekord
oli Peetril fotokas kaasas ja ta tegi päris palju pilte, me peame nad arvutisse panema. Seejärel ülevaatama ja osad kindlasti ära kustutama ja, kui see kunagi tehtud
saab, siis panen paremaid pilte ülesse ka.
Kommentaarid
Postita kommentaar