21.05.2013
Viisin lapsed hommikul kooli ja otsustasin korraldada suuremat sorti koristuspäeva. Panin asjad omakohtade peale, pühkisin tolnud, koristasin
vannitoa ja köögi, tõmbasin tolmuimejaga põrandad ja pesin puhtaks. Tulemus oli hea nagu alati. Peagi tuli kooli lastele järgi minna ja ükshetk tulime tuppa. Peagi
vaatasin ringi ja minu tööst ja vaevast ei olnud suurt midagi järgi. Sellest ma saan aru, et esikusse toome jalanõudega liiva sisse, aga kõik muu. Kuskil vedeles juba
mänuasju ja siis laotas Gregor oma autopildid mööda tuba laiali jne. Ma ei jõua vahel ära oodata seda päeva, millal nad välja kolivad. :) Kusjuures ma olen neile
korduvalt lubanud, et 18 aastaseks saamisel pakin ma nende asjad ja tõstan ukse taha. Nad ise on kohati täitsa tüdinenud sellest, et ma pidevalt käin ja käsin oma
asju ära panna. Ei pea ju olema laiali need asjad, millega hetkel ei mängi. Ma arvan, et peale kodust ära kolimist ei kutsu nad mingi x aeg endale isegi küll mitte, kuna
nad ei viitsi koristada.
Kuna nad jätkuvalt köhivad, siis puudub Marlenil söögiisu, st, et tema uueks lemmikus on saanud hetkel piimasupp. Ja nii ma juba mitmendat päeva talle seda teengi,
kusjuures ise ta ütleb, et see teeb kurgule ja kühale head. Täitsa tar laps, halba ju piimasupp meega ei saa ometi teha. Lisaks sellele peanma neile mitu korda päevas
kakaod keetma. Just vaatasingi, et korra saan veel teha, siis saab purk lõpuks ometi tühjaks, me ostsime selle, kui esimese nädalaid hispaanias olime.
Peale lõunat läksin neid kooli tagasi viima, Marlen läks oma klassi juurde nagu alati. Meie läksime Gregoriga koos ja klassi juurde jõudes hakkas ta mulle midagi
rääkima. Selleks, et teda paremini kuulda kükitasin ja järsku oli 4 tema klassi tüdrukut minu ümber. Teretasid korduvalt, küsisid nime nii katalaani, kui inglise keeles.
Kuna minu nimi on nende jaoks teistsugune ja imeliku hääldusega, siis küsisid nad korduvalt üle. Ja proovisid korduvalt järgi öelda, mis oli suht naljakas. Küsisin
hoopis vahelduseks nende nimesid ja see tegi neile veel rohkem nalja. Seejärel leidsid nad, et täitsa vahva oma minu enda juuksed mulle näo ette panna nii, et ma ise ei
näe midagi. Nii nad mind kooli ees kiusasid ja neil oli väga naljakas. Püsti tõusmine ei õnnestunud, kuna oleksin muidu juukseid peast endal rebinud. Õnneks päästis
mind sellest koolikell ja nad saadeti klassi ära.
Õhtu möödus nagu õhtu ikka ei midagi üllatavat. Kui välja arvata see, et Marlen teatas üks hetk, et tal jälle kõrv valutab, andsin ruttu rohtu ja läks üle. Ei saa mina aru,
mis tal nende kõrvadega lahti on, kunagi enne ei ole probleemi olnud. Magama minnes köhis Marlen päris pikalt ja ise oli ka õnnetu, et ei saa magama jääda. Tõstsin
ta peaaluse natukene kõrgemale ja peagi jäi köhimine järele ja Marlen magama. Öösel ta mõned korrad köhatas ja oligi kõik.
Ma peaks minema ja tegema enda ja laste nie´d lõpuks ära, paberid peaks kõik nüüd olemas olema. Vaja minna ja teha neist kõigist veel koopiad. Tahtsin juba
eelmine nädal minna ja, siis mõtlesin, et see nädal lähen kindlasti. Hetk seis on selline, et mul pole lihtsalt jõudu ja tahtmist sinna minna. Ma olen sellest haiguste jamast
nii väsinud, et ma ei ole suuteline hetkel tegelema paberite vormistamisega. Loodetavasti (kuigi ma ei usu seda enam) lõppeb see jama ükspäev ära ja saan jõudu, et
tegeleda vajalike asjadega.
vannitoa ja köögi, tõmbasin tolmuimejaga põrandad ja pesin puhtaks. Tulemus oli hea nagu alati. Peagi tuli kooli lastele järgi minna ja ükshetk tulime tuppa. Peagi
vaatasin ringi ja minu tööst ja vaevast ei olnud suurt midagi järgi. Sellest ma saan aru, et esikusse toome jalanõudega liiva sisse, aga kõik muu. Kuskil vedeles juba
mänuasju ja siis laotas Gregor oma autopildid mööda tuba laiali jne. Ma ei jõua vahel ära oodata seda päeva, millal nad välja kolivad. :) Kusjuures ma olen neile
korduvalt lubanud, et 18 aastaseks saamisel pakin ma nende asjad ja tõstan ukse taha. Nad ise on kohati täitsa tüdinenud sellest, et ma pidevalt käin ja käsin oma
asju ära panna. Ei pea ju olema laiali need asjad, millega hetkel ei mängi. Ma arvan, et peale kodust ära kolimist ei kutsu nad mingi x aeg endale isegi küll mitte, kuna
nad ei viitsi koristada.
Kuna nad jätkuvalt köhivad, siis puudub Marlenil söögiisu, st, et tema uueks lemmikus on saanud hetkel piimasupp. Ja nii ma juba mitmendat päeva talle seda teengi,
kusjuures ise ta ütleb, et see teeb kurgule ja kühale head. Täitsa tar laps, halba ju piimasupp meega ei saa ometi teha. Lisaks sellele peanma neile mitu korda päevas
kakaod keetma. Just vaatasingi, et korra saan veel teha, siis saab purk lõpuks ometi tühjaks, me ostsime selle, kui esimese nädalaid hispaanias olime.
Peale lõunat läksin neid kooli tagasi viima, Marlen läks oma klassi juurde nagu alati. Meie läksime Gregoriga koos ja klassi juurde jõudes hakkas ta mulle midagi
rääkima. Selleks, et teda paremini kuulda kükitasin ja järsku oli 4 tema klassi tüdrukut minu ümber. Teretasid korduvalt, küsisid nime nii katalaani, kui inglise keeles.
Kuna minu nimi on nende jaoks teistsugune ja imeliku hääldusega, siis küsisid nad korduvalt üle. Ja proovisid korduvalt järgi öelda, mis oli suht naljakas. Küsisin
hoopis vahelduseks nende nimesid ja see tegi neile veel rohkem nalja. Seejärel leidsid nad, et täitsa vahva oma minu enda juuksed mulle näo ette panna nii, et ma ise ei
näe midagi. Nii nad mind kooli ees kiusasid ja neil oli väga naljakas. Püsti tõusmine ei õnnestunud, kuna oleksin muidu juukseid peast endal rebinud. Õnneks päästis
mind sellest koolikell ja nad saadeti klassi ära.
Õhtu möödus nagu õhtu ikka ei midagi üllatavat. Kui välja arvata see, et Marlen teatas üks hetk, et tal jälle kõrv valutab, andsin ruttu rohtu ja läks üle. Ei saa mina aru,
mis tal nende kõrvadega lahti on, kunagi enne ei ole probleemi olnud. Magama minnes köhis Marlen päris pikalt ja ise oli ka õnnetu, et ei saa magama jääda. Tõstsin
ta peaaluse natukene kõrgemale ja peagi jäi köhimine järele ja Marlen magama. Öösel ta mõned korrad köhatas ja oligi kõik.
Ma peaks minema ja tegema enda ja laste nie´d lõpuks ära, paberid peaks kõik nüüd olemas olema. Vaja minna ja teha neist kõigist veel koopiad. Tahtsin juba
eelmine nädal minna ja, siis mõtlesin, et see nädal lähen kindlasti. Hetk seis on selline, et mul pole lihtsalt jõudu ja tahtmist sinna minna. Ma olen sellest haiguste jamast
nii väsinud, et ma ei ole suuteline hetkel tegelema paberite vormistamisega. Loodetavasti (kuigi ma ei usu seda enam) lõppeb see jama ükspäev ära ja saan jõudu, et
tegeleda vajalike asjadega.
Kommentaarid
Postita kommentaar