18.05.2013
Käisime hommikul lastega sisseoste tegemas ja pärast olin ma ise sunnitud kõik need asjad tuppa tassima. Rääkimata sellest, et parkimiskoha
sain teise parkla otsa ja vea siis nagu kaamel neid kotte tuppa. Küpsetasime ja keetsime õhtuks söögi valmis ja siis käisime õues jalutamas. Vahepeal hakkas sadama
ja tulime tuppa. Kui me siia korterisse kolisime, siis omanik ostis uue teleka kappi ja magamistuppa öökappid. Magamistoa omad olid nii mõtetud, et ma panin nad
kappi ära ja sinna nad jäävadki, meie neid kokku ei pane. Seega hakkasin ma teleka kapp-riiuli kokku panema, koos lastega. Õigem oleks öelda, et nad üritasid
pidevalt kruve ja tüübleid pihta panna. Nii, et lisaks kapile pidin ma neid kahte ka jälgima. Ja kuna ma pole suurem asi mööbli kokkupanija, siis suutsin ühe külje
plaadi valet pidi panna ja ühe riiuli plaadi ajasin ka segamine. Igatahes kandsid minu pingutused vilja ja lõpuks sain ma riiuli kokku. Näeb välja täitsa omapärane, kahu
on sellest, et uksi ei ole ees. Hiljem jäi vihm järgi ja läksime uuesti õue ja ootasime, millal Peeter koju lõpuks jõuab. Päeval, kui me rääkisime siis olid nad Madriidis ja
pidid kuskil 5-6 tunniga koju jõudma. Kell muudkui läks ja läks, aga Peetrit ei kusagil. Lõpuks ta helistas ja ütles, et paarimees toob ta ära ja on mõne minutit pärast
kohal. Kuna me olime õues, siis jalutasime talle teeäärde vastu. Kaua me ootama ei pidanud ja peagi saime kõik koos koju tulla ja reisimuljeid kuulda. Või õigem
oleks öelda, et kõige pealt rääkisid lapsed oma muljeid üksteise võidu. Ja kui neil esimene vaimustus isast oli üleläinud, siis sain minagi kuulda Pariisis käigu kohta.
Peeter ärkas hommikul ja helistas saatkonda, kust sai vastuse, et tulgu ta kohale ja saab ära teha. Kuna saatkonda oli vaja kuidagi kohale saada, siis läks ta
territooriumilt taksopeatust otsima. Ja oh seda imet üks hetk ta nägigi taksot ja sõit linna poole võis alata. Enne ta salvestas veel gepsu oma asukoha ja tegi igaks
juhuks pildi tänavanimedest. Lisaks kirjutas takosjuht talle, kus kohast ta peale võttis. Saatkonnas sai Peeter teada, et ta peab minema uut pilti tegema, kuna olemas
olevad ei ole õiges mõõdus. Ja mälupulga peal oleva pilti ei saa nemad vastuvõtta, kuna neil pole pilditöötlemise programmi. Juhatati talle, siis koht kätte ja sai pildid
tehtud. Sai kõik asjad valmis ja juhatati, kus taksopeatus asub ja leidis takso ka. Ütles juhile, kuhu tal vaja on näotas eelmise juhti poolt kirjutatud aadressi ka.
Taksojuht ei tea sellist koht, küsis kolleegidelt ka ja sama tulemus. Peetril ei jäänud muud üle, kui taskust geps välja tõmmata ja juhil paluda laadija panna pistikusse
panna. Ja nii sai taksojuht teada, kuhu nad peavad minema. Seejärel tekkis teine probleem, saatkonnas andis Peeter ära oma viimase sularaha ja selles taksos ei
saanud kaardiga maksta. Juht otsis pangaautomaadi ja Peeter sai raha ka lõpuks väljavõetud. Ta tahtis alguses võtta eesti kaardiga, aga ilmnes, et seal ei saanud
visaga võtta, õnneks hispaania kaarti tunnistas. Jõudsid nad siis lõpuks õigesse kohta ja Peeter hakkas autot otsima,otsis ja suutis vahepeal ära ka eksida. Ise ta arvas,
et antud koha suurust võiks Keila linnaga võrrelda. Lõpuks jõudis ta autoni tagasi ja paarimees ei olnudki vahepeal ära sõitnud, vaid hoopis magas. Küsis pärast
Peetri käest midagi kohviku kohta, et kas seal oli midagi või midagi sellist. Peeter ütles, et ta ei tea, kuna pole seal käinud, mille peale talle vastati, aga sa ju käisid
seal. Ja alles siis ütles ta, et käis saatkonnas, paarimees oli öelnud, et ta isegi ei kuulnud, millal Peeter autost välja läks.
Õhtul vaatasime kohustuslikus korras eurovisiooni ja kuulsime esimest korda eesti laul ära, kui poleks kuulnud pole ka midagi juhtunud. Ei olnud suurem asi, mida oli
ka tulemusest näha.
sain teise parkla otsa ja vea siis nagu kaamel neid kotte tuppa. Küpsetasime ja keetsime õhtuks söögi valmis ja siis käisime õues jalutamas. Vahepeal hakkas sadama
ja tulime tuppa. Kui me siia korterisse kolisime, siis omanik ostis uue teleka kappi ja magamistuppa öökappid. Magamistoa omad olid nii mõtetud, et ma panin nad
kappi ära ja sinna nad jäävadki, meie neid kokku ei pane. Seega hakkasin ma teleka kapp-riiuli kokku panema, koos lastega. Õigem oleks öelda, et nad üritasid
pidevalt kruve ja tüübleid pihta panna. Nii, et lisaks kapile pidin ma neid kahte ka jälgima. Ja kuna ma pole suurem asi mööbli kokkupanija, siis suutsin ühe külje
plaadi valet pidi panna ja ühe riiuli plaadi ajasin ka segamine. Igatahes kandsid minu pingutused vilja ja lõpuks sain ma riiuli kokku. Näeb välja täitsa omapärane, kahu
on sellest, et uksi ei ole ees. Hiljem jäi vihm järgi ja läksime uuesti õue ja ootasime, millal Peeter koju lõpuks jõuab. Päeval, kui me rääkisime siis olid nad Madriidis ja
pidid kuskil 5-6 tunniga koju jõudma. Kell muudkui läks ja läks, aga Peetrit ei kusagil. Lõpuks ta helistas ja ütles, et paarimees toob ta ära ja on mõne minutit pärast
kohal. Kuna me olime õues, siis jalutasime talle teeäärde vastu. Kaua me ootama ei pidanud ja peagi saime kõik koos koju tulla ja reisimuljeid kuulda. Või õigem
oleks öelda, et kõige pealt rääkisid lapsed oma muljeid üksteise võidu. Ja kui neil esimene vaimustus isast oli üleläinud, siis sain minagi kuulda Pariisis käigu kohta.
Peeter ärkas hommikul ja helistas saatkonda, kust sai vastuse, et tulgu ta kohale ja saab ära teha. Kuna saatkonda oli vaja kuidagi kohale saada, siis läks ta
territooriumilt taksopeatust otsima. Ja oh seda imet üks hetk ta nägigi taksot ja sõit linna poole võis alata. Enne ta salvestas veel gepsu oma asukoha ja tegi igaks
juhuks pildi tänavanimedest. Lisaks kirjutas takosjuht talle, kus kohast ta peale võttis. Saatkonnas sai Peeter teada, et ta peab minema uut pilti tegema, kuna olemas
olevad ei ole õiges mõõdus. Ja mälupulga peal oleva pilti ei saa nemad vastuvõtta, kuna neil pole pilditöötlemise programmi. Juhatati talle, siis koht kätte ja sai pildid
tehtud. Sai kõik asjad valmis ja juhatati, kus taksopeatus asub ja leidis takso ka. Ütles juhile, kuhu tal vaja on näotas eelmise juhti poolt kirjutatud aadressi ka.
Taksojuht ei tea sellist koht, küsis kolleegidelt ka ja sama tulemus. Peetril ei jäänud muud üle, kui taskust geps välja tõmmata ja juhil paluda laadija panna pistikusse
panna. Ja nii sai taksojuht teada, kuhu nad peavad minema. Seejärel tekkis teine probleem, saatkonnas andis Peeter ära oma viimase sularaha ja selles taksos ei
saanud kaardiga maksta. Juht otsis pangaautomaadi ja Peeter sai raha ka lõpuks väljavõetud. Ta tahtis alguses võtta eesti kaardiga, aga ilmnes, et seal ei saanud
visaga võtta, õnneks hispaania kaarti tunnistas. Jõudsid nad siis lõpuks õigesse kohta ja Peeter hakkas autot otsima,otsis ja suutis vahepeal ära ka eksida. Ise ta arvas,
et antud koha suurust võiks Keila linnaga võrrelda. Lõpuks jõudis ta autoni tagasi ja paarimees ei olnudki vahepeal ära sõitnud, vaid hoopis magas. Küsis pärast
Peetri käest midagi kohviku kohta, et kas seal oli midagi või midagi sellist. Peeter ütles, et ta ei tea, kuna pole seal käinud, mille peale talle vastati, aga sa ju käisid
seal. Ja alles siis ütles ta, et käis saatkonnas, paarimees oli öelnud, et ta isegi ei kuulnud, millal Peeter autost välja läks.
Õhtul vaatasime kohustuslikus korras eurovisiooni ja kuulsime esimest korda eesti laul ära, kui poleks kuulnud pole ka midagi juhtunud. Ei olnud suurem asi, mida oli
ka tulemusest näha.
Kommentaarid
Postita kommentaar