10.05.2013

Öise köhimis võistluse pani ülekaalukalt kinni Gregor, ta tegi seda kiirelt ja lühidalt. Mina olen enam vähem juba terve, tahaks vähemalt loota.
Ma ei mäleta millal ma viimati peaaegu 3 nädalat järjest haige olin. Hommikul, kui oli kooli minemise aega hakkas Marlenil kõrv valutama, aga ma olin tõeliselt vastik
ema ja saatsin ta kooli. Ja esimest korda terve nädala jooksul sain ma üksinda kodus olla, milline meeldiv päev. Kuna lapsed ei ole veel terved ja nädalavahetus on
tulemas otsustasin minna ja nendega arsti juures ära käia. Tahtsin lasta Marleni kõrva ülevaadata ja mõlema kopse kuulata. Seega lõunavaheajal me arsti juurde
läksimegi. Mina kirjutasin kodus endale vajalikud sõnad ja laused ülesse, ühesõnaga tegin korraliku ettevalmistuse ära. Samuti kirjutasin telefoni jutu, et saaks
vajadusel näidata. Kohale jõudes ilmnes, et registratuuris ei olegi seda naist tööle, kellega me eelmine kord suhtlesime ja, kes räägib inglise keelt. Õnneks oli seal üke
teine, kes natukene oskas ja siis ma oma kokku kirjutatud juttu seletasin ja lõpuks näitasin telefonis olevat juttu. Igatahes said nad minust aru ja küsisid kas soovime
kohe täna minna. Ikka täna, millal siis veel. Meie oma arsti õnneks ei olnud, mulle ja lastele ta ka ei meeldinud ja seega saadeti meid kellegi teise juurde. Jõudsime
loetud minutid ukse taga istuda, kui juba arst tuli ja saimegi jutule. Kõigepealt vaatas ta Marleni ja ütles, et jah kõrv on haige, aga midagi hullu ei ole, et hakkab juba
terveks saama. Ütles, et kui palavik tõuseb tuleb paracetamoli anda, lisaks vaatas kurgu üle ja kaalus, ah jah kopse kuulas ka. Kopsud on puhtad ja seega tuleb
lihtsalt ravi jätkata. Gregorile tehti samad protseduurid ja kõik oli temale ka korras. Ainuke vahe oli, et Gregoril on lümfisõlmed paistes ja arst arvas, et võib palavik
sellest tekkida ja kurk on punane. Samas arvestades, kuidas ta vahepeal köhib, siis sellest läheb kõri paiste ja punaseks. Mul oli endal samamoodi ju, kurk oli punane
nagu vähk ja paistes, aga palavikku ei tulnud. Õnneks tunned Gregor ennast hästi ja ma ei muretse väga palju, isegi söögi isu on tal lõpuks tagasi tulnud. Viimastel
päevadel ta ainult sööks ja nii uskumatu, kui see ka pole ta saab vahel isegi enne Marleni söödud. Marlen ei olnud üldse arsti juurde minekust vaimustatud ja oleks
heameelega selle käigu vahele jätnud, pika seletamise, veenmise peale oli ta nõus seal ära käima. Ta oli millegipärast veendunud, et seal tehakse talle haiget ja
kuuldeaparaat on külm jne ja lisaks ütles, et talle ei meeldi arsti ja õde. Arst oli jah ebameeldiv, kes meile määrati, aga õde oli tal normaalne. Kabinetti sisse minnes oli
Marlen pinges ja tahtis vinguma hakata. Enne, kui ta aru sai ütles arst, et ta istuks läbivaatus lauale ja hakkas temaga toimetama. Ja oh seda imet pärast ütles ta, et talle
see arst meeldis ja üldse ei tehtud haiget ja külm ka ei olnud. Marlen on suhteliselt vähe pidanud arsti juures käima ja see on tema jaoks harjumata.
Marlen ütles koolist tulles, et õpetajal oli heameel, et ta koolis tagasi on ja ta ise oli ka rahul, et ikkagi läks.
Õhtul istusime maja kõrval mängukal, kui mu kõrva riivas eemalt tulev autohääl. Autot ennast ma ei näinud, aga hääles oli midagi, mis viitas sellele, et Peeter tuleb, ma
isegiei tea, miks ma nii arvasin. Ja hetk hiljem sõitiski mööda nende auto ja jäi seisma. Läksime meie vaatama ja ootasime, et Peeter tuleks välja, aga ei midagi. Meil
hakkas juba igav ja hakkasime mänguka poole tagasi minema, kui uks läks lahti ja Peeter kutsus meid enda poole. Ladus meil käed oma asju täis ja ise jäi tühjade
kätega seisma, tõeline dzentelmen. Neil sai M suhe läbi ja ta kolis tema autost välja, tegelikult läheb M nädalaks puhkusele. Mida Peeter sellel ajal tegema hakkab me
veel ei tea. Lõpuks läks Peeter autosse tagasi, et tööjuures järgmise nädala plaane teada saada ja meie läksime kotidega toa poole. Peeter ja M ei saanudki
ülemusega rääkida, kuna juhtkond läks kuhugile minema ja kellegil ei olnud aega rääkida, homme jälle päev.