04.05.2013

äisime hommikul kõrva linnas tegime tiiru turule ja poodi. Tahan osta klaasist ahjuvormi ja käisime neid vaatamas. See mõõt, mis meile sobiks ühes poes ei olnud üldse ja teises olid kõik defektiga. Osadel oli klaas katki, kriimustatud, vaatasin terve virna läbi ja ei leidnud ühtegi sobivat. Eks peab edasi vaatama ja küll kuskil on korralik ka olemas.
Võtsime täna julguse kokku ja läksime kohalikku pangaautomaati külastama, viimane käik sinna lõppes sellega, et jäime raamatust ilma. Peeter oli minnes "optimistlik", et kui jääme jälle ilma, siis polegi Lleidas midagi teha, plaanisime sinna minna. Kuna meil on nüüd olemas nii raamatu, kui kaart, siis jagasime need omavahel ära, et kes mida proovib. Peeter sai kaardi ja pani selle masinasse, kostusid imelikud helinad ja tuli ette kiri oodake, see oli juba midagi uut. Lõpuks jõudsime selleni, et masin küsis pin koodi ja me leidsime ülesse koha, kus saab kontojääki vaadata. Seejärel otsis Peeter kähku nupu, et kaart tagasi saada, kuni on veel mida saada. Seejärel oli minu kord raamat sisestada, tahtsin alguse valesse kohta panna. Kui raamat oli masinas hakkas masin midagi trükkima ja ma juba olin kindel, et raamat on läinud, õnneks tuli ette kiri oodake. Kuna sularaha oli ka vaja, siis otsustasime sedagi väljavõtta. Siinses aparaadis paned kõigepealt raamatu/kaardi ja saad kohe sisestada summa, mida soovid väljavõtta ja alles siis küsib pin koodi. Me oleme ju harjunud vastupidi tegema ja nüüd tuleb ümber harjuda. Igatahes suutsime me lõpuks raha väljavõtta ja ise tundsime endi üle uhkust, et küll me oleme ikka andekad. Kes teine meid ikka kiidab, kui mitte me ise.
Käisime Lleidas, kuna poisi rattale on vaja uued lenksu käepidemed osta, vanad on täitsa läbi. Läksime spordipoodi, kus oli palju rahvast ja kõik ostsid midagi. Vaatasime meiegi poes ringi ja ei leidnud mitte midagi, mida võiks osta, samtui ei leidnud rattale sobivaid osasid. Mõtlesime, et lähme käime venelastepoest läbi ja siis oh seda imet geps ei suutnud satteliite seadistada. Tema oli oma otsaga hoopis teises linnas ja vaatamata minu püüdlustele tööle ta tollel hetkel ei hakanudki. Samuti keeldusid mõlema telefoni gepsud töötamast ja nii me mööda linna jalutasimegi. Lõpuks tüdinesime ära ja läksime toidukasse, kust ostsime õhtusöögiks kala. Autosse tagasi jõudes hakkasin uuesti gepsu kisuama ja lõpuks hakkas ta ka tööle. Jõudsime ka õigesse tänavasse, aga seal sellist poodi paraku ei olnud ja tulime koju ära.
Lapsed tahtsid minna kõrval tänavas asuvat roosipõõsast nuusutama ja mina läksin tuppa, et kala ahju panna. Kuna mul toas polnud midagi teha, siis otsustasin õue teiste juurde minna. Läksin roosi juurde, aga seal neid ei olnud ja tuline maja ette tagasi, et äkki nad tulid teiseltpoolt maja maja ette. Peagi jäi minu kõrval auto seisma ja üks kohalik daam küsis, kas ma otsin oma peret, et nad on seal kivide juures. Tänasin teda ja läksin natukene edasi ja nägin, et ongi. Pärast veel ütlesin Peetrile, et pole siin midagi ennast minu eest ära peita, et mulle juba öeldi kus kohas te olete. Ta oli selle peale üllatunud, kes ja kus. Lapsed on meil ju tuntud linna peal ja eks me võõrastena paistame rohkem silma. Samas ju tore, kui keegi ütleb, kus kohast saab vajaliku isiku ülesse leida, väikse koha võlud.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Puhkusele sõit.

Madrats 2.

Õpetlik lugu.