22.03.2013
Ma ei saa aru, mis asi mul selle magamisega on, taaskord on magamata öö seljataga. Varsti lähen ma ja hangin endale unerohtu, sest niimoodi ei
saa pikalt olla.
Käisime päeval välja nagu alati ja tulime tuppa sööma. Lasterattad jätsime alla lifti juurde, välisuks on kinni ja võõrad sisse ei saa. Marlen jättis nuku rattalenksu peale
istuma. Tagasi õue läksime ca tunni pärast ja selle ajaga oli nuku kadunud. Wtf pidi ju turvaline maja olema, kusjuures kõik toimus kaamera all. Ei hakanud esialgu
väga suurt kisa tegema ja lootsime, et peagi tuuakse nukk tagasi. Arvasin, et mõnu laps võttis kaasa ja vanemad käsivad tagasi viia. Siiani ei ole keegi tagasi toonud.
Käisime kinnisvarabüroost mööda, aga seal ei olnud kedagi, muidu oleks saanud video pealt näha, kes võttis. Kui esmaspäevaks tagasi ei ole toodud, siis ei jäägi
muud üle, kui minna videot vaatama. Heaveel, et rattad alles olid.
Põhimõtteliselt terve päeva veetsime me mööda mänguväljakuid käies. Õues oli tõeliselt ilus ilma, päike paistis ja sooja näitas, kui ma vaatasin 27 kraadi, seda siis
päikese käes. Peale meie oli täna huvitaval kombel palju teisi ka mänguväljakul nii, et lapsed said teistega mängida. Paraku on ka neil jätkuvalt keele probleem, nad ei
saa aru, mida teised lapsed neiel seletevad. Ja siis nad tulevad minu käest küsima, aga minagi pole veel nii tark, et kõigest arusaan. Minu suur soov on see, et saaks
keele ruttu selgeks. Lisaks tekitab segadust ka asjaolu, et siin piirkonnas, kus meie oleme räägitakse kataloonia keelt ja hispaania keelt ka. Koolis toimub õppetöö
kataloonia keeles, seega lapsed hakkavad seda rääkima. Peeter ükspäev otsustas, et tema õpib hispaania keelt ja kataloonia jätab mulle. Ta ütles, et tema jaoks läheb
liiga keeruliseks mõlemat õppida. Samas targemad räägivad, et kataloonia keel pidi olema kergem ja sealt edasi hispaania oma õppid pidi lihtne olema. Vastupidine ei
pidanud toimima, kuigi arusaadakse, aga rääkida ei osata. Seega Peeter õpib hispaaniat, lapsed katalooniat ja selleks, et nende kõigiga suhelda pean mina mõlemad
ära õppima. :) Üks meist peab olema suuteline aitama tulevikus lastel koolitöid teha ja, kuna minu idee oli siia tulla, siis eks ma pean kõige rohkem pingutama.
Nagu te kõik teate, siis täna on mul sünnipäev, sain taaskord 25, ise olen rahul. Üldiselt ei ole vaja hakata arvutama, et mitmendat korda ma juba 25 sain. Vastuseks
on, et sellel aastal esimest korda. Tänan. Kell jõudis vaevalt mõne minuti üle südaöö tiksuda, kui sain esimese õnnesoovi sõnumi Peetrilt. Eks ta nõme ole, et oma
esimese sünnipäeva siin riigis pean veetma üksinda st lastega. Olles eemal kõigist sõpradest, sugulastest ja tutavatest. Samas, kui ma blogi ei peaks, siis ma kuupäeva
ei teaks. Ja vaadates aknast välja ei oleks ma sellepeale tulnud, et mul jälle sünnipäev on. Tavaliselt on selle ajal õues külm ja lumi maas, vähemalt kollane lumi. Täna
oli selline ilm nagu oleks suvi kätte jõudnud ja kohati läheb meelest ära, et ma ei ole enam eestis. Huvitav oli see, et hommikul esimesena helistas mulle inimene, kes
kipub mu sünnipäeva ära unustama. Ja ta võib helistada mitu head päeva hiljem või, siis üldse mitte. Lapsed läksid magama ja nüüd ma siin üksinda istun ja söön
Andorrast toodud valget sokolaadi. See on üks minu lemmikutest ja nii head pole ammu saanud. Ostsin terve kilo, kui käisime, alguses andsin lastel ka, aga kuna
hakkab otsa saama, siis nüüd söön salaja. Nii, et tuleb millagi minna Andorrasse tankima ja sokolaadi ostma. Ja minupärast ärge muretsege ma ei ole kurb, et pean
täna üksi olema, sest teie kõik olete mõtetes minuga. Aitäh teile kõigile heade soovide eest!
Läksin mina magama ja sain isegi natuke magada, kui Gregor läks wc ja sellepeale ärkasin ma ülesse. Und mul enam ei tulnud ja nii ma mõtlesin mida ja kuidas ma
homme teen. Ja siis hakkas telefon värisema, keegi saatis sõnumi, kusjuures kell oli kaks öösel. Peeter oli see, kes saatis sõnumi ja mina vastasin talle jne. Igatahes
üks hetk ta kirjutas, et tee uks lahti, kui üleval oled. Hea nali eks ole, ega ma kade ei olnud ja vastasin, et kasvõi kohe. Hetk hiljem ta helistas ja kordas oma
soovi...uskumatu ja ei olnudki nali. Tegin alumise ukse lahti ja jäi ootama, millal Peeter ukse taha jõuab, piilusin uksesilmast, et näha. No ei tule, ega tule teda, arvasin
juba, et ei saanud alt uksest sisse. Järsku heliseb telefon uuesti ja pahane Peeter ei saa aru, miks ma ust ei ava. Mina ütlesin, et mina ei näe teda ukse taga ja tegin
sellepeale ukse lahti, et kontrollida. Ja siis kuulsin trepist samme ülesse tulemas ja alt kedagi hüüdmas hola, hola. :) Ilmnes, et Peeter käis naabriukse taga, ta polnud
enne trepist ülesse tulnud ja siine korruste süsteem tekitab segadust. Ükspäev, kui lift oli katki tulin isegi jala ülesse ja sattusin segadusse. Nii, et selline tore seiklus
keset ööd.
saa pikalt olla.
Käisime päeval välja nagu alati ja tulime tuppa sööma. Lasterattad jätsime alla lifti juurde, välisuks on kinni ja võõrad sisse ei saa. Marlen jättis nuku rattalenksu peale
istuma. Tagasi õue läksime ca tunni pärast ja selle ajaga oli nuku kadunud. Wtf pidi ju turvaline maja olema, kusjuures kõik toimus kaamera all. Ei hakanud esialgu
väga suurt kisa tegema ja lootsime, et peagi tuuakse nukk tagasi. Arvasin, et mõnu laps võttis kaasa ja vanemad käsivad tagasi viia. Siiani ei ole keegi tagasi toonud.
Käisime kinnisvarabüroost mööda, aga seal ei olnud kedagi, muidu oleks saanud video pealt näha, kes võttis. Kui esmaspäevaks tagasi ei ole toodud, siis ei jäägi
muud üle, kui minna videot vaatama. Heaveel, et rattad alles olid.
Põhimõtteliselt terve päeva veetsime me mööda mänguväljakuid käies. Õues oli tõeliselt ilus ilma, päike paistis ja sooja näitas, kui ma vaatasin 27 kraadi, seda siis
päikese käes. Peale meie oli täna huvitaval kombel palju teisi ka mänguväljakul nii, et lapsed said teistega mängida. Paraku on ka neil jätkuvalt keele probleem, nad ei
saa aru, mida teised lapsed neiel seletevad. Ja siis nad tulevad minu käest küsima, aga minagi pole veel nii tark, et kõigest arusaan. Minu suur soov on see, et saaks
keele ruttu selgeks. Lisaks tekitab segadust ka asjaolu, et siin piirkonnas, kus meie oleme räägitakse kataloonia keelt ja hispaania keelt ka. Koolis toimub õppetöö
kataloonia keeles, seega lapsed hakkavad seda rääkima. Peeter ükspäev otsustas, et tema õpib hispaania keelt ja kataloonia jätab mulle. Ta ütles, et tema jaoks läheb
liiga keeruliseks mõlemat õppida. Samas targemad räägivad, et kataloonia keel pidi olema kergem ja sealt edasi hispaania oma õppid pidi lihtne olema. Vastupidine ei
pidanud toimima, kuigi arusaadakse, aga rääkida ei osata. Seega Peeter õpib hispaaniat, lapsed katalooniat ja selleks, et nende kõigiga suhelda pean mina mõlemad
ära õppima. :) Üks meist peab olema suuteline aitama tulevikus lastel koolitöid teha ja, kuna minu idee oli siia tulla, siis eks ma pean kõige rohkem pingutama.
Nagu te kõik teate, siis täna on mul sünnipäev, sain taaskord 25, ise olen rahul. Üldiselt ei ole vaja hakata arvutama, et mitmendat korda ma juba 25 sain. Vastuseks
on, et sellel aastal esimest korda. Tänan. Kell jõudis vaevalt mõne minuti üle südaöö tiksuda, kui sain esimese õnnesoovi sõnumi Peetrilt. Eks ta nõme ole, et oma
esimese sünnipäeva siin riigis pean veetma üksinda st lastega. Olles eemal kõigist sõpradest, sugulastest ja tutavatest. Samas, kui ma blogi ei peaks, siis ma kuupäeva
ei teaks. Ja vaadates aknast välja ei oleks ma sellepeale tulnud, et mul jälle sünnipäev on. Tavaliselt on selle ajal õues külm ja lumi maas, vähemalt kollane lumi. Täna
oli selline ilm nagu oleks suvi kätte jõudnud ja kohati läheb meelest ära, et ma ei ole enam eestis. Huvitav oli see, et hommikul esimesena helistas mulle inimene, kes
kipub mu sünnipäeva ära unustama. Ja ta võib helistada mitu head päeva hiljem või, siis üldse mitte. Lapsed läksid magama ja nüüd ma siin üksinda istun ja söön
Andorrast toodud valget sokolaadi. See on üks minu lemmikutest ja nii head pole ammu saanud. Ostsin terve kilo, kui käisime, alguses andsin lastel ka, aga kuna
hakkab otsa saama, siis nüüd söön salaja. Nii, et tuleb millagi minna Andorrasse tankima ja sokolaadi ostma. Ja minupärast ärge muretsege ma ei ole kurb, et pean
täna üksi olema, sest teie kõik olete mõtetes minuga. Aitäh teile kõigile heade soovide eest!
Läksin mina magama ja sain isegi natuke magada, kui Gregor läks wc ja sellepeale ärkasin ma ülesse. Und mul enam ei tulnud ja nii ma mõtlesin mida ja kuidas ma
homme teen. Ja siis hakkas telefon värisema, keegi saatis sõnumi, kusjuures kell oli kaks öösel. Peeter oli see, kes saatis sõnumi ja mina vastasin talle jne. Igatahes
üks hetk ta kirjutas, et tee uks lahti, kui üleval oled. Hea nali eks ole, ega ma kade ei olnud ja vastasin, et kasvõi kohe. Hetk hiljem ta helistas ja kordas oma
soovi...uskumatu ja ei olnudki nali. Tegin alumise ukse lahti ja jäi ootama, millal Peeter ukse taha jõuab, piilusin uksesilmast, et näha. No ei tule, ega tule teda, arvasin
juba, et ei saanud alt uksest sisse. Järsku heliseb telefon uuesti ja pahane Peeter ei saa aru, miks ma ust ei ava. Mina ütlesin, et mina ei näe teda ukse taga ja tegin
sellepeale ukse lahti, et kontrollida. Ja siis kuulsin trepist samme ülesse tulemas ja alt kedagi hüüdmas hola, hola. :) Ilmnes, et Peeter käis naabriukse taga, ta polnud
enne trepist ülesse tulnud ja siine korruste süsteem tekitab segadust. Ükspäev, kui lift oli katki tulin isegi jala ülesse ja sattusin segadusse. Nii, et selline tore seiklus
keset ööd.
Kommentaarid
Postita kommentaar