20.02.2013
Täitsa tore on, kui lõpuks jõuab kätte hommik ja võib tõusta, kaks magamata ööd on selja taga. Mulle ei ole kunagi meeldinud öösel üksinda
olla. Seda enam ei meeldi see mulle praegu, kui ma olen võõras riigis, võõraste inimeste keskel. Ma isegi ei tea, kes mu naabrid on, trepikojas ei ole üldiselt kedagi
näha. Õhtuti on kuulda, kuidas kõrval naabrid kõva häälega juttu räägivad ja naeravad ja see on ka kõik. Ju siis inimesed käivad tööl ja nemad lähevad enne, kui meie
läheme välja jne. Ma loodan, et see korter, mida me lähiajal vaatama läheme sobib meile, kuna ma tahaks väiksemas linnas elada. Suures linnas kaod rahva sekka ära
ja väga raske on kellegagi tutvust sobitama hakata. Samuti ei ole siin linnas seda, et vastutulijad ütleks tere.
Hommikul turule minnes tuli loomulikult käia taaskord traktoreid vaatamas ja autosid tahtsid nad ka vaatama minna. Peakski nad terveks päevaks sinna viima ja las
nad siis vaatavad ja proovivad. Osade traktorite peale on võimalik minna ja nii nad "ametit õppimas" käivad. Paraku saab see lõbu läbi neil, kuna tehnikat viiakse ära,
isegi kaua oli tänavad tehnikat täis. Seega läheb elu lastel igavaks, pole enam midagi vaatamas käia. Huvitav kas järgmisena tahavad nad hakata autoesindusi
külastama. Mida küla edasi, seda mõtetumaks turud muutuvad, kaupa on, aga midagi osta küll ei ole. Tahtsime maasikaid osta, aga need nägid koledad välja nii, et ei
saanudki.
Selle peale läksime hoopis poodi ja ma ostsin endale lõpuks juuksevärvi ära. Ma mõtlesin mitu kord, et ei värvi enam ja siis ei torka ma enam oma heleda peaga varsti
silma. Samas mõtlesin, et mingi lõbu võiks mulle ikka jääda, kõigest ei pea ka loobuma, küüntest ma hetkel loobusin, kuni leian normaalse tegija. Ostsin sama firma
värvi, millega ma koguaeg värvinud olen. Pähe pannes tundus mulle, et midagi on valesti, aga pooleli ka ei jätnud. Vahepeal rätti alla piiludes paistis silma kuidagi
tumevärv, see muutis mind juba murelikuks, aga teha polnud enam midagi. Lõpuks ilmnes, et ongi suht tume ja vaatepilt ei olnud üldse see, mida oma ootasin. Peale
ära kuivamist läks natuke heledamaks, aga juurte juurest on punakas-pruun. Krt isegi juustevärvimine läks p....e, ma ei saa aru kaua see ebaõnn mind veel jälitab. Ma
vajaks midagi positiivset hetkel, aga kus saa sellega. Mis mul nüüd ikka muud ülejääb, kui mõnda aega selle värviga ringi käia. Kui ebaõnnest rääkida, siis lotoga ka
ma ei võitnud.
Läksime mänguväljakule ja vaatan, et mingi mees tuleb väiksed kastid käes. Ma polnud enne midagi sellist näinud ja jäin vaatama. Pani tema kasti kivi peale ja võttis
riide maha ja, siis ilmnes, et tegemist on linnupuuriga. Kes käib kassi, kes koeraga, kes linnuga jalutamas. Ise istus pingile ja vaatas, kuidas linnuke päikse käes
kädistab. Läks natukene aega mööda tuli teine mees veel ja ka temal olid linnud kaasas, lisaks veel naine ja kaks last. Sättis osa linde teiste juurde ja osad puurid jättis
oma kätte, neid nad siis kahekesi uurisid ja seletasid. Mingi ajapärast tuli üks lastest minu juurde ja küsis Marleni nime ja midagi veel. Tegin talle selgeks, et ma ei
oska hispaania keelt, tema sai aru, et ma oska inglise keelt. Püüdis minuga mõned laused vahetada, aga eriti hästi ei tulnud tal see välja. Seepeale läks ta oma koolikoti
juurde ja tõi välja inglise keele töövihiku ja istus mu kõrvale. Kusjuures ma ei saanud aru, mida või miks ma üldse tegema pidin. Igatahes vaatasime erinevaid harjutusi,
lugesime neid ja lahendasime ülesandeid. Jõudsime vihiku lõppu, ta tänas mind, võttis õe ja koti kaasa ja läinud nad olidki. Mina hakkasin oma lastele rääkima, mida
ma olin temaga rääkinud. Jõudsin sellega vaevalt lõpuni, kui nad juba tagasi tulid. Tema ema tuli istus kohe minu kõrvale ja hakkas midagi seletama, nii kahju, et keelt
ei oska. Tüdruk tegi talle selgeks, et ma olen inglane ja nii me mõned laused tõlgi abil vahetasime. Nad ei suutnud kuidagi arusaada sellest, et kuidas Gregor oskab
jalgrattaga sõita, olles alles 4.a. Nende väiksem tüdruk oli umbes samavana ja rattaga ta ei osanud üldse sõita. Samas ei ole siin ka midagi imestada, kuna lapsi
sõidutatakse väga pikalt vankris. Ma pakun, et kuskil 4-5 aastased istuvad veel vankris, eks see vanemate enda mugavus ole. Saab ju tunduvalt kiiremini edasi, kui ei
pea last järgi ootama ja nii ei saa laps midagi puudutada ka. Nii me kohaliku perege mängukal aega veetsime, kuni päike läks maja taha peitu ja me ära tulime.
Koju tulles vaatasin, et kingapood on lahti ja saan endale kingad osta. Viisime rattad ära ja läksime poodi, proovisin mina erinevaid madalaid kingi jalga. Ja ei saanud
aru, kas viga on minus või kingades, üksi ei sobinud. Nii ma sealt sama targalt tagasi tulin. Seejärel käisime veel toidupoest läbi ja kassapidaja ütles mulle kiitos. Siiani
ei olnudki keegi meid soomlasteks pidanud, ma ei hakanud talle vastu ka vaidlema.
Peeter teatas, et tema on prantsusmaal ja tahtis teada, mida me sealt tahame. Parim mida sealt tahta on see, et ta ise tagasi tuleks, millal see juhtub seda näitab aeg.
Mind, aga ootab ees taaskord magamata öö, head ööd teile sõbrad!
olla. Seda enam ei meeldi see mulle praegu, kui ma olen võõras riigis, võõraste inimeste keskel. Ma isegi ei tea, kes mu naabrid on, trepikojas ei ole üldiselt kedagi
näha. Õhtuti on kuulda, kuidas kõrval naabrid kõva häälega juttu räägivad ja naeravad ja see on ka kõik. Ju siis inimesed käivad tööl ja nemad lähevad enne, kui meie
läheme välja jne. Ma loodan, et see korter, mida me lähiajal vaatama läheme sobib meile, kuna ma tahaks väiksemas linnas elada. Suures linnas kaod rahva sekka ära
ja väga raske on kellegagi tutvust sobitama hakata. Samuti ei ole siin linnas seda, et vastutulijad ütleks tere.
Hommikul turule minnes tuli loomulikult käia taaskord traktoreid vaatamas ja autosid tahtsid nad ka vaatama minna. Peakski nad terveks päevaks sinna viima ja las
nad siis vaatavad ja proovivad. Osade traktorite peale on võimalik minna ja nii nad "ametit õppimas" käivad. Paraku saab see lõbu läbi neil, kuna tehnikat viiakse ära,
isegi kaua oli tänavad tehnikat täis. Seega läheb elu lastel igavaks, pole enam midagi vaatamas käia. Huvitav kas järgmisena tahavad nad hakata autoesindusi
külastama. Mida küla edasi, seda mõtetumaks turud muutuvad, kaupa on, aga midagi osta küll ei ole. Tahtsime maasikaid osta, aga need nägid koledad välja nii, et ei
saanudki.
Selle peale läksime hoopis poodi ja ma ostsin endale lõpuks juuksevärvi ära. Ma mõtlesin mitu kord, et ei värvi enam ja siis ei torka ma enam oma heleda peaga varsti
silma. Samas mõtlesin, et mingi lõbu võiks mulle ikka jääda, kõigest ei pea ka loobuma, küüntest ma hetkel loobusin, kuni leian normaalse tegija. Ostsin sama firma
värvi, millega ma koguaeg värvinud olen. Pähe pannes tundus mulle, et midagi on valesti, aga pooleli ka ei jätnud. Vahepeal rätti alla piiludes paistis silma kuidagi
tumevärv, see muutis mind juba murelikuks, aga teha polnud enam midagi. Lõpuks ilmnes, et ongi suht tume ja vaatepilt ei olnud üldse see, mida oma ootasin. Peale
ära kuivamist läks natuke heledamaks, aga juurte juurest on punakas-pruun. Krt isegi juustevärvimine läks p....e, ma ei saa aru kaua see ebaõnn mind veel jälitab. Ma
vajaks midagi positiivset hetkel, aga kus saa sellega. Mis mul nüüd ikka muud ülejääb, kui mõnda aega selle värviga ringi käia. Kui ebaõnnest rääkida, siis lotoga ka
ma ei võitnud.
Läksime mänguväljakule ja vaatan, et mingi mees tuleb väiksed kastid käes. Ma polnud enne midagi sellist näinud ja jäin vaatama. Pani tema kasti kivi peale ja võttis
riide maha ja, siis ilmnes, et tegemist on linnupuuriga. Kes käib kassi, kes koeraga, kes linnuga jalutamas. Ise istus pingile ja vaatas, kuidas linnuke päikse käes
kädistab. Läks natukene aega mööda tuli teine mees veel ja ka temal olid linnud kaasas, lisaks veel naine ja kaks last. Sättis osa linde teiste juurde ja osad puurid jättis
oma kätte, neid nad siis kahekesi uurisid ja seletasid. Mingi ajapärast tuli üks lastest minu juurde ja küsis Marleni nime ja midagi veel. Tegin talle selgeks, et ma ei
oska hispaania keelt, tema sai aru, et ma oska inglise keelt. Püüdis minuga mõned laused vahetada, aga eriti hästi ei tulnud tal see välja. Seepeale läks ta oma koolikoti
juurde ja tõi välja inglise keele töövihiku ja istus mu kõrvale. Kusjuures ma ei saanud aru, mida või miks ma üldse tegema pidin. Igatahes vaatasime erinevaid harjutusi,
lugesime neid ja lahendasime ülesandeid. Jõudsime vihiku lõppu, ta tänas mind, võttis õe ja koti kaasa ja läinud nad olidki. Mina hakkasin oma lastele rääkima, mida
ma olin temaga rääkinud. Jõudsin sellega vaevalt lõpuni, kui nad juba tagasi tulid. Tema ema tuli istus kohe minu kõrvale ja hakkas midagi seletama, nii kahju, et keelt
ei oska. Tüdruk tegi talle selgeks, et ma olen inglane ja nii me mõned laused tõlgi abil vahetasime. Nad ei suutnud kuidagi arusaada sellest, et kuidas Gregor oskab
jalgrattaga sõita, olles alles 4.a. Nende väiksem tüdruk oli umbes samavana ja rattaga ta ei osanud üldse sõita. Samas ei ole siin ka midagi imestada, kuna lapsi
sõidutatakse väga pikalt vankris. Ma pakun, et kuskil 4-5 aastased istuvad veel vankris, eks see vanemate enda mugavus ole. Saab ju tunduvalt kiiremini edasi, kui ei
pea last järgi ootama ja nii ei saa laps midagi puudutada ka. Nii me kohaliku perege mängukal aega veetsime, kuni päike läks maja taha peitu ja me ära tulime.
Koju tulles vaatasin, et kingapood on lahti ja saan endale kingad osta. Viisime rattad ära ja läksime poodi, proovisin mina erinevaid madalaid kingi jalga. Ja ei saanud
aru, kas viga on minus või kingades, üksi ei sobinud. Nii ma sealt sama targalt tagasi tulin. Seejärel käisime veel toidupoest läbi ja kassapidaja ütles mulle kiitos. Siiani
ei olnudki keegi meid soomlasteks pidanud, ma ei hakanud talle vastu ka vaidlema.
Peeter teatas, et tema on prantsusmaal ja tahtis teada, mida me sealt tahame. Parim mida sealt tahta on see, et ta ise tagasi tuleks, millal see juhtub seda näitab aeg.
Mind, aga ootab ees taaskord magamata öö, head ööd teile sõbrad!
Kommentaarid
Postita kommentaar