17.03.2013
Hommikul käis M meil külas ja ei saa öelda, et ma oleks teda nähes rõõmustanud. Siiani ootasid alati, et ta tuleks sõidust ja saaks mingeid asju
ajada. Täna ta tuli ja teatas Peetril, et homme lähme Madriidi (ma ei mäleta kas maha või peale laadima) ja seal edasi Andaluusiasse maasikaid tooma. Ja seejärel
läheme maasikatega Perpignani (Prantsusmaale, suht Hispaania piiri lähedal). Tore ju, minu vaimustus kasvab igahetkega selle töövastu. Samas ei saa ja midagi öelda,
ega teha ka, tuleb rahul olla sellega, et töökoht on olemas. Läksime pärast välja jalutama ja siis sain Peeter lõpuks ise ka aru, et see ei saagi nii lihtne olema, Aru sai ta,
kui ma ütlesin talle, et küll sa laupäeva õhtuks tagasi jõuad. M see nädal läks esmaspäeva hommikul ja laupäeva tuli tagasi. Sellepärast ma Peetrile nii ütlesingi, eks ma
natuke ikka norisin ka. Samas tuleb tal olla valmis selleks, et ta ongi esmaspäevast laupäevani ära. Ja peagi koju jõudes saab minu hullumajja viia. Ma juba täna lastele
ütlesin, et isa läheb homme tööle ja, kui te minu sõna ei kuula või teete rumalusi, siis on ainult kaks valikut. Kas lähen mina ära või lähevad nemad, see pani neid isegi
natukene mõtlema. Kuidas reaalsus saab olema, seda ei tea hetkel ei liisu ei lapsed.
Marlen sai täna lõpuks oma kaneelisaid kätte ja sõime kõik isuga. Pärm kergitas tainast päris hästi, aga peale valmis tegemist ei tahtnud enam kergitada eriti. Võib olla
oleks tulnud lasta kauem kerkida. Panin oma arust ahju sooja ja mingi ajapärast tõstsin esimese täie ahju. Ootan ja ootan, ei hakka küpsema, teen ahju ukse lahti ja
ahi külm. Keerasin nuppe nii ja naa ja jõudsin järeldusele, et ahi on katki. Peeter tuli oma osavate kätega kohale ja ei saanud ka alguses aru, milles asi on. Vaatas ja
mõtles ja millegipärast keeras taimeri sisse ja oh seda imet ahi hakkas tööle. Nii, et me ei pidanudki naabrite juurde küpsetama minema. Kuna ma tegin selle ahjuga
esimest korda, siis ma ei oska veel öelda, kas on hea ahi või mitte. Esimese korra järel ütleks, et ei ole kõige parem, aga ma ei ole veel täitsa kindel selles.
Lisaks pesime oma pesumasinaga pesu ja nii uskumatu, kui see pole seda ei saanud ka kohe tööle. Keerasime nuppe ja vajutasime neid ja ei miskit, lõpuks
millegipärast lükkasin ust, käis plõks ja masin hakkas tööle. Nii, et me peame natuke harjutama kodumasinate kasutamist st mina pean. Eks näha ole, kuidas mul see
üksi majandamine hakkab välja tulema, kui üldse hakkab. Ma ei hakka mainimagi, et jätkuvalt puudub meil internett, telekat ka ei ole ja kohalik number on ainult üks.
Ja selle võtab Peeter minu korraldusel :) kaasa, mis ma sellega ikka teen. Vajadusel saan talle saata eesti numbri peale sõnumi ja kunagi, kui tal vabaaeg on tuleb ta
meile "külla".
ajada. Täna ta tuli ja teatas Peetril, et homme lähme Madriidi (ma ei mäleta kas maha või peale laadima) ja seal edasi Andaluusiasse maasikaid tooma. Ja seejärel
läheme maasikatega Perpignani (Prantsusmaale, suht Hispaania piiri lähedal). Tore ju, minu vaimustus kasvab igahetkega selle töövastu. Samas ei saa ja midagi öelda,
ega teha ka, tuleb rahul olla sellega, et töökoht on olemas. Läksime pärast välja jalutama ja siis sain Peeter lõpuks ise ka aru, et see ei saagi nii lihtne olema, Aru sai ta,
kui ma ütlesin talle, et küll sa laupäeva õhtuks tagasi jõuad. M see nädal läks esmaspäeva hommikul ja laupäeva tuli tagasi. Sellepärast ma Peetrile nii ütlesingi, eks ma
natuke ikka norisin ka. Samas tuleb tal olla valmis selleks, et ta ongi esmaspäevast laupäevani ära. Ja peagi koju jõudes saab minu hullumajja viia. Ma juba täna lastele
ütlesin, et isa läheb homme tööle ja, kui te minu sõna ei kuula või teete rumalusi, siis on ainult kaks valikut. Kas lähen mina ära või lähevad nemad, see pani neid isegi
natukene mõtlema. Kuidas reaalsus saab olema, seda ei tea hetkel ei liisu ei lapsed.
Marlen sai täna lõpuks oma kaneelisaid kätte ja sõime kõik isuga. Pärm kergitas tainast päris hästi, aga peale valmis tegemist ei tahtnud enam kergitada eriti. Võib olla
oleks tulnud lasta kauem kerkida. Panin oma arust ahju sooja ja mingi ajapärast tõstsin esimese täie ahju. Ootan ja ootan, ei hakka küpsema, teen ahju ukse lahti ja
ahi külm. Keerasin nuppe nii ja naa ja jõudsin järeldusele, et ahi on katki. Peeter tuli oma osavate kätega kohale ja ei saanud ka alguses aru, milles asi on. Vaatas ja
mõtles ja millegipärast keeras taimeri sisse ja oh seda imet ahi hakkas tööle. Nii, et me ei pidanudki naabrite juurde küpsetama minema. Kuna ma tegin selle ahjuga
esimest korda, siis ma ei oska veel öelda, kas on hea ahi või mitte. Esimese korra järel ütleks, et ei ole kõige parem, aga ma ei ole veel täitsa kindel selles.
Lisaks pesime oma pesumasinaga pesu ja nii uskumatu, kui see pole seda ei saanud ka kohe tööle. Keerasime nuppe ja vajutasime neid ja ei miskit, lõpuks
millegipärast lükkasin ust, käis plõks ja masin hakkas tööle. Nii, et me peame natuke harjutama kodumasinate kasutamist st mina pean. Eks näha ole, kuidas mul see
üksi majandamine hakkab välja tulema, kui üldse hakkab. Ma ei hakka mainimagi, et jätkuvalt puudub meil internett, telekat ka ei ole ja kohalik number on ainult üks.
Ja selle võtab Peeter minu korraldusel :) kaasa, mis ma sellega ikka teen. Vajadusel saan talle saata eesti numbri peale sõnumi ja kunagi, kui tal vabaaeg on tuleb ta
meile "külla".
Kommentaarid
Postita kommentaar