15.03.2013
Eile õhtul ilmnes, et üks sugulane käis loetud päevad tagasi Barcelonas. Ta mõtles, et võiks helistada/kirjutada, aga kuna ta teadis, et me kuskil
saarel ei hakanud meid nö segama. Tegelikult olime me temast ca 130 km eemal, seega kui tulete Hispaaniasse andke alati teada.
Siiani ei ole ma öelnud, kus kohas me täpsemalt oleme, meie uueks kodulinnaks on Mollerussa, mis 25 km enne Lleidat. Täna hommikul hakkasime taaskord, kes
seda enam teab mitmendat korda selle ajajooksul kolima. "Ma lausa jumaldan kolimist ja asjade pakkimist". Panime hommikul osa asju autosse ja pidime minema
Lleidasse vaatama, kas Peetri sõidumeerik on valmis. Enne, kui me minema saime helistas M ja küsis kas oleme käinud kaardil järgi. Kuna Peeter sai sealt
telefoninumbri, siis andis ta selle M, et las too helistab ja küsib kas kaart valmis. Pole ju mõtet sõita linna, kui kaarti kätte ei saa. Loetud minutit hiljem helistas M
tagasi ja ütels, et kaart valmis, minge järgi. Ja möödaminnes lisas, et siis saab esmaspäeval juba tööle minna, ehk. See viimane lause tõi maapeale täiega tagasi, oleks
nagu puuotsast allakukkunud. Karm on reaalsus, et Peeter läheb kuhugile sõitma ja millal tuleb seda ei tea keegi. Seal firmas on küll selline komme, et nädalavahetusel
on juhid kodus, aga terve nädal kuskil ära. Healjuhul õnnestub nädala sees kodunt läbi käia. Seega mis mind eesootab saab olema karm. Ma jään kuhugile võõrasse
kohta kahe lapsega üksinda, ma ei tunne siit mitte kedagi, abi pole vajadusel kuskilt küsida. Ma ju teadsin, et see üks hetk tuleb, aga kuidagi ootamatult tuli see löök,
aga mis mul üle jäöb, tuleb mõnda aega niimoodi elada. Samas ega see Peetrigi jaoks ei saa kerge olema, tema peab minema uude keskkonda tööle. Uued inimesed,
uus töö ja võõras keel. Samuti peab ta olema meist eemal ja, kui meil peaks abi olema vaja, siis ei saa ta midagi teha. Alguses oli juttu, et auto peale jääb ta kuni
maikuuni nii,et eks näis, kuidas ja kas me selle aja üleelame. Käisime Lleidas ära ja Peeter sai kaardi kätte. Seejärel tulime oma linna ja käisime maakleri juurest läbi,
et saada parkimiskoht ja väravakaart. Saime valida kolme koha vahel, sobis meile ainult üks koht, kuna me ei mahu igalepoole parkima. Koht, mis meile sobis oli juba
teise auto poolt hõivatud, helistasin maaklerile ja ütlesin talle. Tema palus teha pilt ja talle saata, vahepeal jõudis kuskilt kohale autoomanik ja viis auto ära.
Informeerisin sellest maaklerit ja nüüd on meil parkimiskoht maja-all olemas, ei pea muretsema kas saab kuhugile teeäärde parkida või mitte. Ja samas ei pea otsima
ka. Kuna meil oli veel vaja asju tuua, siis tõstsime autost tagumise istme välja ja läksime M külla tagasi. Kuna meil ei ole oma kodus netti, siis võtsin kogu oma
laiskuse kokku ja tegin tuludeklaratsiooni ära. Nii tore oli vaadata, et saame jälle kord raha tagasi, kulubki väike sissetulek vahepeal ära. Võtsime karavanist
madratsid ja muud vajalikud asjad nii,et autosse ei mahtunud enam midagi. Siinsete majade puhul meeldib mulle see, et neis on liftid, nii on ka meil lift. Selle võrra oli
asjade ülesse toomine tunduvalt lihtsalt. Lõpuks said asjad tuppa ja kõik kohad olid kotte täis. Paraku puudub meil korteris mööbel, on ainult köögimööbel vannitoas
väike kapp. Seega enamus asju jääb kuni paremate aegade saabumiseni kottidesse, elame nagu mustlased. Kuna ühes toas oli radikas seina peal lahti, siis hakkas
Peeter seda korda tegema. Selleks, et radikat tagasi panna oli tal mingeid kruve vaja ja seega läksime poodi. Tema sai omale vajalikud asjad ostetud ja mina võtsin
neli taldriku ja Marlen sai uue tassi. Poodi minnes nägid lapse, et linnas on lõbustuspark ja tahtsid sinna kohe minna. Tegime kokkuleppe, et käime poes ära ja siis
läheme ja vaatame. Sinna jõudes oli kell juba nii kaugel, et oleks pidanud kodus süüa tegema ja magama minema hakkama. Läksime ja tegime ikkagi tiiru peale,
lõbustuspark on suur ja erinevaid atraktsioone on palju. Rahvast ei olnud eriti, aga selle eest hinnad on suhteliselt kõrged. Lubasime, et vaatame homme, kuidas aega
on ja, ku nad head lapsed on, siis lähme tagasi. Koju tagasi jõudes hakkas Peeter radikat tagasi panema, aga veesurve oli madalaks läinud ja survet ülesse ena ei
saanud.Mingi hetk jõudis ta arusaamiseni, et jama on majas, ta ei osanud enam ise midagi teha ja gaasikapi peal põles punane tuli. Kuna majas elab nö majahaldur, siis
suundus ta tema juurde, paraku ei olnud teda kodus. Mis mul ülejäi, kui helistada maaklerile ja kurta oma muret, ei saa ju ilma küteta olla. Õnneks ta mõistis minu
muret ja peagi oli Antonio kohal ja mõne näpuliigutusega oli probleem lahendatud. Hiljem tuli ta veel kontrollima, et kõik ikka korras oleks ja ütles, et kui veel
probleeme on, siis ta elab all ja võib tema juurde minna. Tore on see, et inimesed on abivalmid ja tulevad teevad asjad korda isegi kell pool kümme õhtul.
saarel ei hakanud meid nö segama. Tegelikult olime me temast ca 130 km eemal, seega kui tulete Hispaaniasse andke alati teada.
Siiani ei ole ma öelnud, kus kohas me täpsemalt oleme, meie uueks kodulinnaks on Mollerussa, mis 25 km enne Lleidat. Täna hommikul hakkasime taaskord, kes
seda enam teab mitmendat korda selle ajajooksul kolima. "Ma lausa jumaldan kolimist ja asjade pakkimist". Panime hommikul osa asju autosse ja pidime minema
Lleidasse vaatama, kas Peetri sõidumeerik on valmis. Enne, kui me minema saime helistas M ja küsis kas oleme käinud kaardil järgi. Kuna Peeter sai sealt
telefoninumbri, siis andis ta selle M, et las too helistab ja küsib kas kaart valmis. Pole ju mõtet sõita linna, kui kaarti kätte ei saa. Loetud minutit hiljem helistas M
tagasi ja ütels, et kaart valmis, minge järgi. Ja möödaminnes lisas, et siis saab esmaspäeval juba tööle minna, ehk. See viimane lause tõi maapeale täiega tagasi, oleks
nagu puuotsast allakukkunud. Karm on reaalsus, et Peeter läheb kuhugile sõitma ja millal tuleb seda ei tea keegi. Seal firmas on küll selline komme, et nädalavahetusel
on juhid kodus, aga terve nädal kuskil ära. Healjuhul õnnestub nädala sees kodunt läbi käia. Seega mis mind eesootab saab olema karm. Ma jään kuhugile võõrasse
kohta kahe lapsega üksinda, ma ei tunne siit mitte kedagi, abi pole vajadusel kuskilt küsida. Ma ju teadsin, et see üks hetk tuleb, aga kuidagi ootamatult tuli see löök,
aga mis mul üle jäöb, tuleb mõnda aega niimoodi elada. Samas ega see Peetrigi jaoks ei saa kerge olema, tema peab minema uude keskkonda tööle. Uued inimesed,
uus töö ja võõras keel. Samuti peab ta olema meist eemal ja, kui meil peaks abi olema vaja, siis ei saa ta midagi teha. Alguses oli juttu, et auto peale jääb ta kuni
maikuuni nii,et eks näis, kuidas ja kas me selle aja üleelame. Käisime Lleidas ära ja Peeter sai kaardi kätte. Seejärel tulime oma linna ja käisime maakleri juurest läbi,
et saada parkimiskoht ja väravakaart. Saime valida kolme koha vahel, sobis meile ainult üks koht, kuna me ei mahu igalepoole parkima. Koht, mis meile sobis oli juba
teise auto poolt hõivatud, helistasin maaklerile ja ütlesin talle. Tema palus teha pilt ja talle saata, vahepeal jõudis kuskilt kohale autoomanik ja viis auto ära.
Informeerisin sellest maaklerit ja nüüd on meil parkimiskoht maja-all olemas, ei pea muretsema kas saab kuhugile teeäärde parkida või mitte. Ja samas ei pea otsima
ka. Kuna meil oli veel vaja asju tuua, siis tõstsime autost tagumise istme välja ja läksime M külla tagasi. Kuna meil ei ole oma kodus netti, siis võtsin kogu oma
laiskuse kokku ja tegin tuludeklaratsiooni ära. Nii tore oli vaadata, et saame jälle kord raha tagasi, kulubki väike sissetulek vahepeal ära. Võtsime karavanist
madratsid ja muud vajalikud asjad nii,et autosse ei mahtunud enam midagi. Siinsete majade puhul meeldib mulle see, et neis on liftid, nii on ka meil lift. Selle võrra oli
asjade ülesse toomine tunduvalt lihtsalt. Lõpuks said asjad tuppa ja kõik kohad olid kotte täis. Paraku puudub meil korteris mööbel, on ainult köögimööbel vannitoas
väike kapp. Seega enamus asju jääb kuni paremate aegade saabumiseni kottidesse, elame nagu mustlased. Kuna ühes toas oli radikas seina peal lahti, siis hakkas
Peeter seda korda tegema. Selleks, et radikat tagasi panna oli tal mingeid kruve vaja ja seega läksime poodi. Tema sai omale vajalikud asjad ostetud ja mina võtsin
neli taldriku ja Marlen sai uue tassi. Poodi minnes nägid lapse, et linnas on lõbustuspark ja tahtsid sinna kohe minna. Tegime kokkuleppe, et käime poes ära ja siis
läheme ja vaatame. Sinna jõudes oli kell juba nii kaugel, et oleks pidanud kodus süüa tegema ja magama minema hakkama. Läksime ja tegime ikkagi tiiru peale,
lõbustuspark on suur ja erinevaid atraktsioone on palju. Rahvast ei olnud eriti, aga selle eest hinnad on suhteliselt kõrged. Lubasime, et vaatame homme, kuidas aega
on ja, ku nad head lapsed on, siis lähme tagasi. Koju tagasi jõudes hakkas Peeter radikat tagasi panema, aga veesurve oli madalaks läinud ja survet ülesse ena ei
saanud.Mingi hetk jõudis ta arusaamiseni, et jama on majas, ta ei osanud enam ise midagi teha ja gaasikapi peal põles punane tuli. Kuna majas elab nö majahaldur, siis
suundus ta tema juurde, paraku ei olnud teda kodus. Mis mul ülejäi, kui helistada maaklerile ja kurta oma muret, ei saa ju ilma küteta olla. Õnneks ta mõistis minu
muret ja peagi oli Antonio kohal ja mõne näpuliigutusega oli probleem lahendatud. Hiljem tuli ta veel kontrollima, et kõik ikka korras oleks ja ütles, et kui veel
probleeme on, siis ta elab all ja võib tema juurde minna. Tore on see, et inimesed on abivalmid ja tulevad teevad asjad korda isegi kell pool kümme õhtul.
Kommentaarid
Postita kommentaar