12.03.2013

Hommik algas kinnisvara kuulutuste lugemisega, valisime välja potensiaalsed korterid. Paraku sai nimekiri liiga pikk ja nüüd peame hakkama seda korrigeerima. Lõpuks muutus tüütuks laste jutt, et millal me õue lähme, kuigi nad olid terve hommiku veetnud terassi peal. Vaatasine meie toiduvarud üle ja leidsin, et peamegi õue minema. Siin külas, kus me oleme ei ole ühtegi normaalset poodi, on nö külapood, milles on väike ja kallim valik. Seega läksime kõrval asuvasse linna ja siis meenus Peetrile, et tal vaja nie number viia sotsiaalametisse. Mis siis ikka, kui juba lähme, siis teeme mitu asja korraga ära. Kuna me oleme juba nii andekad, siis suutsime kohe õige koha ülesse leida. Ma pakkusin välja, et jään autot valvama, aga Peeter ohverdas 50 senti ja läksime koos. Maja jõudes tuli kõigepealt minna läbi turvaväravate (nagu lennujaamas) ja käekott lasti röntgenist läbi. Seejärel pandi kirja meie iskuandmed ja seejärel lubati meil edasi minna. Valida oli kolme numbri vahel st järjekorra numbri, Peeter mõtles millise nead eelmine kord võtsid. Võtsime ühe numbri ära ja jäime ootama, kaugelt nägi Peeter seda teenindajat, kelle juures ta eelmine kord käis. Tal oli parasjagu klient ja kliendi lahkudes läks ta ise ka kuhugile ära. Kõrval olevad teenindajad küsisid lõpuks meie numbrit ja hakkasid seletama, et peame kuhugile teisel korrusele üldse minema. Õnneks tuli teine teenindaja tagasi ja Peeter läks kohe tema juurde. Teenindaja mõtles natuke ja siis tuli talle meelde, kutsus enda laua juurde ja tegi Peeterile uue paberi. Nüüd peaks meil kõigil olema kohalik tervisekindlustus olemas.
Linnast ära sõites vaatsin esiaknast välja ja nägi äkki teepeal lambaid, mõtlesin, et ma olen puhta lolliks läinud. Näen keset päeva linna peal viirastusi, aga ometi otsustasin teistel ka oma nähtut rääkida. Oh seda imet ma ei näinudki viirastust, teised nägid ka. Nendeni jõudes ilmnes, et lambaid veeti üheltpoolt teed teisele poole, pabularida oli teepeal uhke. Me ise järeldasime, et lambad käivad "muruniitmas" ja väetamas. Pole enne näinud, et keste linna jalutaks lambad koos karjuse ja koertega.
Õhtul läksime maja ees asuvale mänguväljakule lastega palli mängima. Seal oli juba enne meid päris palju lapsi ja mõned lapsevanemad. Mingi hetk tuli üks vanemdaam otse meie poole ja hakkas juttu rääkima. Küsis kas me oleme rumeeniast (rumeenlasi ei sallita siin riigis) pärit kuuldes, et eestist muutus ta veel jutukamaks. Seletas pikalt ja laialt ja ma isegi suutsin mõnele tema küsimusele vastata. Hiljem läksime teisele mängukale ja tema tuli oma lapselapsega ka, juba kaugelt lehvitas ja teretas. Ära minnes ültesime head aega ja selle peale hakksid teised kohalikud meile samuti head aega ütlema. Kusjuures tänaval jalutades on täitsa tavaline, et võhivõõras ütleb tere või, siis ennetada ja ütled ise. Mitte keegi ei lähe mööda mossis näoga, rääkimata sellest, et ta sulle otsa ei vaata. Samas eks me oleme hetkel siin huviorbiidis.
Kogu õhtu kõige huvitavam osa oli see, kui läksime ühelt mängukalt teisele. Järsku hakkas meile vastu tuleme mustanahalisi ja kõigil kilekotid toiduga käes. Peeter ütles veel tulevad kuskilt toiduabi saamas. Mina pakkusin välja, et ju tulevad töölt ja on poest läbi käinud. Läksime edasi ja mis me näeme, kiriku kõrval oleva maja ukse ees seisvad reas mustanahalised. Ja tulevad välja järjest kilekotid käes, oligi toiduabi saamise päev. Ma pole siin enne sellist asja näinud, rääkimata sellest, kui palju mustanahalisi siin on. Ütlesin Peeterile, et ta peaks ka minema, et tõmban ta kingakreemiga mustaks, aga ta arvas, et ta jätab vahele. Selle ajajooksul, mis meie nägime läksid siina ainult mustanahalised.
Täna oli üle mitme kuu esimene kord, kus ma õunakooki küpsetasin. Kook tuli hea või polnud lihtsalt ammu midagi head saanud. Lapsed sõid ja kiitsid ja võtsid juurde, tavaliselt nad üle paari tüki ei söö. Vahepeal tekkis tunne, et peab minema kähku uut tegema, mõned tükid jäi homsekski.