08.03.2013

Taaskord äratas päike meid, uus päev täis tegusid oli eesootamas. Või peaks hoopis ütlema, et tegude vaene päev tõotas tulla, kuna täna polnud vaja ametiasutuste uksi kulutatada. Ja nii ei osanudki me oma vabaajaga midagi peale hakata. Ja siis arvas Peeter, et läheks käiks Andorras ära. Me oleme juba ammu plaaninud sinna minna, aga siiani ei ole veel kohale jõudnud. Mõeldud tehtud, autosse ja Andorasse. Kuna me oleme jätkuvalt kitsid ja meile meeldib ümbrust vaadata, siis läksime mägede vahele seiklema. Kõrvalt läheb ka tasuline kiirtee, aga see on igav. Peeter vaatas kütuseseierit ja arvas, et peaks tankimas ära käima, mina arvasin, et äkki seal on odavam ja kui ei ole jõuame tagasi. Olles mingi aja sõitnud keeras Peeter kõrval ja hakkas autost välja minema, keegi ei saanud aru, mida ta tahab teha. Ja siis ta ütles, et laseb mul ka sõita, et valge ja puha, muidu ta pakub mulle võimalust pimedas. Nii saingi mina au sõidutada meid kohale. Mingi hetk hakkasid silma lumised mäenõlvad ja lapsed olid vaimustuses, tahtsid lund katsuma minna. Paaris kohas teeääres oli ka lund, aga seda oli väga vähe. Päris lahe oli sõita mööda käänulisi ja kitsaid mägiteid teadamata, mis kurvitaga ootab. Ja siis jõudsime me piirpunkti ja uskumatu, kui see ka polnud oli järjekord. Arusaamatuks jäigi, miks seal nii kaua aega läks ca 20 minutit. Samal ajal sai vaadata, kuidas kõrvale tõmmati suvaliselt Hispaaniasse minevaid autosid ja neid läbiotsiti. Lõpuks saime meiegi riiki ja tegime peatuse kaubanduskeskuses, et vetsus ära käia. Lisaks tegime tiiru poele ja peab ütlema, et tegemist oli suitsetajate ja alkoholitarbijate paradiisiga. Suitsu müüd automaatidest ja samuti oli igas poes. Plokid on laotud suurtesse virnadesse ja lisaks saab kaasa mõne meene. Osadel on tulemasin, sokid, mütse, kindaid, arvutividinaid ja alkoholi. Valikuid oli palju ja hind natuke madalamad või samad, kui eestis. Ja alkoholi osakond võttis silme eest kirjuks, hind olid odavamad, kui mujal. Nt meie ostsime bacardi rummi ja 2 l oli 18.-. Seejärel suundusime edasi linna poole, tegime tiiru mägedesse ja siis hakkasime kesklinnas parkimiskohta otsima. Leidsime ühe poe parkla, huvitav oli see, et sisse ei tohtinud sõita siledate rehvide, kettide, 1,9 m., sõita või 10 km/h ja tuled pidid põlema. Sisse sõites oli arusaadav, miks see nii on, koguaeg oli tunne, et selle tõusuga läheb katus vastu lage. Kitsas, kurviline, suhteliselt järsud keeramised, jube oli ja lisaks oli seal teise liiklejaid peale meie veel. Leidsime lõpuks parkimiskoha ja oh seda imet auto saab ära parkida, aga autos välja ei saa. Mis siis ikka tuleb edasi sõita, õnneks järgmisel korrusel keeras dziip välja ja tema kõrval olnud auto oli parkinud 1,5 koha peale. Seega saime suhteliselt suurem koha endale. Autost väljudes ja vaadates lae ja autokatuse vahet ei tundunudki asi enam nii jube, ruumi oli küllalt. Mina teatasin juba esimestest meetritest peale parklas, et mina autoga sealt välja ei sõida ja Peeter arvas vastupidist. Auto õnnelikult pargitud läksime linna peale jalutama. Väike linnake, kus oli liikvel palju rahvast,kõik kohad olid autosid täis. Lisaks hakkas kõrva, et seal on väga palju venelasi. Tundub, et neid veetakse sinna shoppama, sest kõigil neist olie käed kotte täis. Meie jalutasime lihtsalt linnas ringi ja nautisime ilusat päeva. Lõpuks otsustasime, et aitab küll jah hakkame minema, aga selleks tuli auto parklast välja saada. Väljapääs jäi meie korrusele ja õnneks sõitis Peeter välja, mina oleks raudselt kuhugile otsa sõitnud. Väljapääsu juures oli 2 tõkkepuud ja Peeter läks sinna kus oli meist natuke suurem auto. Kui tõkkepuu tõusis oli eessõitjal raskusi manööverdamisega, ta sõitis edasi ja siis natuke tagasi. Mina oma mõistusega arvasin, et tal lihtsalt suur auto ja siis tuli meie kord. Palju ei jäänud puudu, et Peeter oleks külje mahasõitnud. Mõlema külje peale jäi natukene ruumi ja siis tuli auk ja auto hakkas külje peale ära vajuma, õnneks sai ta auto otseks tagasi. Ja siis oleks ma tahtnud olla küll kuskil mujal, kui seal autos. Meid ootas ees langus ca 20 meetrit pikka ja 45 kraadi vähemalt. Kõige tipuks tuli 180 kraadine kurv ja veel loetud meetrid langust, oeh see oli õudne, ma panin juba nne kurvi juba silmad kinni. Tunne oli kogu selle tee jooksul, et vot nüüd läheb auto ümber. Hea on, et Peeter ise sõitma hakkas, mina poleks sealt küll alla sõita julgenud. Pärast läksime veel teeäärsest keskusest läbi ja sealt väljudes oligi õhtu kätte jõudnud. Ja paras aeg oli koju sõitma hakata, pakkusin Peeteril, et ma võin sõita, kuni valge on ja ta oli nõus. Juba riiki jõudes vaatasime, et kütusehind on madal hea, et ei käinud enne tulekut tankimas. Enne ära minekut käisime veel tankimas, patuasi oleks olnud seda tegemata jätta. Me ei suutnud meenutada, millal me viimati nii odavat diislit saime, liiter oli 1,191 eurot. Nüüd ma saanu aru, miks räägitakse, et hispaanlased käivad Andorras tankimas, peaks isegi seda tegema hakkama. Tagasi teel peeti meid piirpunktis kinni, eks oma osa mängis siin kohal see, et meil on tumedad klaasid. Minu käest küsiti ainult, kui palju on inimesi autos ja pidin küljeukse lahti tegema ja näitama, isegi dokumente ei küsitud. Nüüd tuli edasi sõita ja vaadata, kus meid hakatakse läbiotsima. Meie ees läks palju autosid ja õnneks/kahjuks oli piisavlt palju autosid juba kõrvale tõmmatud. Seega saime ilma probleemideta tulema. Üllatava oli see, millised kolonnid sõitsid mõlemas suunas. Kuna ees läks palju autosid, siis sain isegi mina pime nagu ma olen, pimedas sõitmisega hakkama. Me ise arvasime, et ju käiakse teise riigis tööl või siis minnakse shoppama või nädalavahetust teise riiki veetma. Meie esimene reis Andorrasse möödus seega ilma eriliste viperdusteta ja peagi olime kodus tagasi.
Ja oh seda imet kaart ei tee taaskord väravat lahti. Kuna vastuvõtt oli veel lahti, siis läksin uurima, milles seekord probleem on. Ja kokkuvõttes jäigi põhjus mulle arusaamatuks, aga midagi tehti, et me väravast sisse saaks. Ja nagu sellest veel vähe oleks olnud, siis polnud meil elektrit. Siia tulles, ei töötanud meie õige pistik ja Peeter pani juhtme naabrite omasse. Ju nad nüüd avastasid seda ja lülitati sealt vool välja, lõpuks ilmnes, et saame enda koha oma kasutada. Kuna on reede, siis on palju kohalikud tulnud oma haagistesse ja me ei olegi enam üksinda siin. Ja nagu tavaline juba on, siis vihma sajab jälle.