06.03.2013
Juba hommikul hakkasid jamad pihta nii, et täna oleks võinud voodis terve päeva vedeleda. Kuna meil eile õhtul oli sisse saamisega probleeme,
siis ei saanud me täna hommikul välja ka. Seega oli vaja oodata kuni vastuvõtt avatakse, see juhtus alles kell 10. Läksin siis neil seletama, mis meil probleemideks on,
aga suht raske on "võitjana" väljuda, kui teised on enamuses, neil oli 5. Igatahes kaardi probleem lahendati ja nüüd kehtib meie kaart senikuni ära läheme. Hommikul
oli kohal ka eile õhtune tädi, kes täna väitis, et tema tuli ja tegi kohe värava lahti, kui me tulime. Ja minu väide, et me pideme ca 10-15 minutit ootama ja alles
signaalitamise peale ta tuli ei olnud tema meelest õige. Ja kui ma ütlesin, et soojaveega on ka probleeme, siis tehti selgeks, et neil on kõik süsteemid korras. Üks
töötajates püüdis mulle näidata tualettruumis, kuidas vesi toimib, aga kuna meil oli kiire, siis ma ei jäänud tema õpetusi vaatama. Tegin neile juba enne selgeks, et ma
oskan veekraani kasutada.
Lõpuks õnnestus meil välja saada ja pidime M kokku saama. Ta saatis sõnumiga kohanime kus ta on ja siinna me läksime. Kohale jõudes me teda ei näinud/leidnud ja
proovisime talle helistada. Telefonis räägiti midagi hispaania keeles ja me ei saanud täpselt aru, mis teema on. Juhuslikult nägime nende firma autojuhti ja Peeter küsis,
kas ta teab, kus M on. Tema vastas, et läks minema, väga tore ajas s...a sees keema. Me raiskame mõtetult aega ja tema isegi ei informeeri, et ta minema läheb.
Seega otsustasime sõita ise linna pabereid tegema. Saime loetud maa sõita, kui M ise helistas ja me keerasime otsa ringi ja läksime tagasi. Nägime juba eemalt tema
autot ja arvasime, et saame teada, kuidas ja mis täna toimub. Vastus vale. Temani jõudes ta lehvitas käega ja hakkas meie ees sõitma, no see ajas veel rohkem
keema. Wtf võiks ju seisma jääda ja rääkida, mis toimub, ei midagi. Sõitsime tema järgi, kuni ühe silla sai tema üle, aga meie pidime vastu tulejad läbi laskma ja seega
kaotasime ta silmist. Sõitsime küla vahelt läbi ja jõudsime tuttavale teele, selge M sõitis töö juurde. Sinna me oskame juba isegi minna ja hakkasime minema edasi.
Hetk hiljem M helistab, et kuule sa sõitsid minust mööda ma siin teeääres tanklas, krt me ju ei teadnud ja ei näinud. Selle peale jõudis Peetergi vihastada. Kohale
jõudes küsisin tema käest, et miks me üldse pidime siina x linna minema, kui oleks võinud kohe siia tulla (tegime ca 25 km ringi). Tema ütles, et ta ei teadnud kaua tal
läheb ja miks me ise ei helistanud. Igatahes saime oma "emotsioonid" maha jahutatud ja läksime kõik koos taaskord NIE´t tegema. Eelnevatel kordade oleme saanud
kohe ametniku jutule ja kus saa sellega, et täna ka hästi oleks läinud. Täna me saime oodata nii, et oli oodatud. Kuna meil sai kõneaeg otsa ja enne, kui me jõudsime
midagi öelda võttis M oma telefoni ja hakkas meile aega juurde ostma. Me ju kaheksei nii lollid, et ei tea kuidas ajalaadimine käib, meil esimest korda elus kõneajaga
number. Õnneks on meil nüüd kõneaega ja üks probleem sai lahendatud. Lõpuks saime sama teenindaja juurde, kelle juures käisime viimane kord. Ja oh seda rõõmu
meil oli jälle üks paber puudu, see on kohaliku omavalitsuse sisseregistreerimise tõend. Selle peale oli tahtmine teenindaja ära kägistada, nagu ta ei oleks seda eelmine
kord võinud öelda. Sai tema käest veel küsitud, et mida vaja on ja ta ütles, et kui selle homme kaasa võtate, siis saab tehtud ja kohe numbri kätte. Raske uskuda, aga
eks näis. Mis meil muud üle jäi, kui M kodulinna ja paberit hankima. Nagu arvata oli, siis ei läinud meil seal ka hästi. Tõendi saab kätte alles homme, millal seda ei tea,
nad helistavad. Tegelikult polnud ka enam vahet kas oleks saanud kohe või mitte. NIE ametisse ei oleks me enam nagunii jõudnud, nemad töötavad kella 14. Seejärel
oli õhus meie elamise probleem, ainult probleemid, ei midagi muud. M arvas, et me võime haagise panna tema linnas asuvale platsile, kus pidi turiste ikka seisma.
Uueks probleemiks sai see, et seal ei ole elektrit ja gaasiballoon ei pea meil kaua vastu, tema ütles, et annab oma ballooni. Ja, kui ta laupäeval tagasi tuleb teeb oma
korteris ühe toa meile kord st. koristab ülearused asjad ära. Võtsime ballooni ja viisime ta auto juurde ära ja seal selgus, et ta jättis autovõtmed koju, seega tuli sõita
tagasi. Meie asusime oma küla poole teele teadmisega, et vaja süüa teha, et saaks gaasi peal soendada. Käisime poest läbi ja jõudsime koju. Peeter hakkas gaasi
katsetama ja mina süüa tegema. Ja siis äkki hakkasin ma lootma, et ta ei saa gaasi tööle. Peeter tuli tuppa ja ma küsisin kas on head või halvad uudised. Tema tuli ja
pani ahju tööle, seega gaas toimib, seejärel ma ütlesin talle mida ma mõtlesin. Jäi temagi mõttesse ja mõnda aega ei teadnud me ise ka mida me edasi teeme. Kogu
probleemiks on see, et me peaksime ööbima kuskil tänava ääres ja me ei tea, kui turvaline seal on. Peale Prantsusmaa "kutsumata" külalise katset külla tulla ei
tunudnud enam see mõte ahvatlev. Rahakotile mõjuks kuskil tänaval magamine paremini, aga ise sellel juhul ei saaks magada, iga kõrpsu peale oleks silm lahti, seega
jäime edasi. Mingi ajapärast helistas M ja küsis, kas meil on juba kolitud, kuuldes, et me ei tahagi sinna minna käskis ta meil enda juurde minna. Ta andis meile enne
oma võtmed, et me saaks pesemas käia. Me ütlesime, et ei lähe kuhugile ja ootame ära, kuni ta tagasi tuleb. Loodetavasti oli see õige otsus, et me tänavale elama ei
läinud.
Kuna kell oli veel vähe, siis otsustasime minna ümbrust uurima. Sõitsime oma külast edasi ja jõudsime mägede vahele, kus läks taaskord kitsas tee. Selle eest oli seal
tehtud kohti, kus saab seisma jääda ja ümbrust vaadata. Lisaks mägedele oli seal ka jõgi, jõgi lookles mägede vahel. Vesi oli roheline ja seal oli isegi üks kanuuga
sõita, kellest Peeter tegi pilte. Edasi minnes jõudsime üht äkki kohani, kus vaatasime minu aknast välja ja nägime auku, kus oli maja ja selle ees voolas vesi. Peeter
vaatas enda aknast välja ja tema pool oli vesi samasl tasapinnal aknaga, me jõudsime tammi peale. Läksime edasi, kuna valgusfooris põles roheline tuli, me arvasime
alguse, et kahte pidi ei tohi korraga sõita. Tunnelis olles ja maas vett nähes saime aru, miks foor on pandud. Nii mei sõitsime läbi kahe tunneline ja jõudisme taaskord
mägede vahele koos jõega. Raske on kirjeldada neid vaatepilte, mis avanesid, looklevad teed mägede vahel, voolav vesi, päikene tuli ka välja. Ma loodan, et kunagi
saavad pildid ülesse pandud ja siis on seda kõike võimalik näha. Kuigi jah ise kohapeal seda nautida on hoopis teine, kui pilte vaadata. Pärast tegime veel tiiru oma
linnas ja siis tulime koju tagasi. Kui me ära läksime, siis keeras kämpingu poole autoelamu ja oh seda rõõmu nad tulid meie naabriteks. Vähemalt täna on siin keegi
peale meie veel, näis kauaks nad jäävad.
siis ei saanud me täna hommikul välja ka. Seega oli vaja oodata kuni vastuvõtt avatakse, see juhtus alles kell 10. Läksin siis neil seletama, mis meil probleemideks on,
aga suht raske on "võitjana" väljuda, kui teised on enamuses, neil oli 5. Igatahes kaardi probleem lahendati ja nüüd kehtib meie kaart senikuni ära läheme. Hommikul
oli kohal ka eile õhtune tädi, kes täna väitis, et tema tuli ja tegi kohe värava lahti, kui me tulime. Ja minu väide, et me pideme ca 10-15 minutit ootama ja alles
signaalitamise peale ta tuli ei olnud tema meelest õige. Ja kui ma ütlesin, et soojaveega on ka probleeme, siis tehti selgeks, et neil on kõik süsteemid korras. Üks
töötajates püüdis mulle näidata tualettruumis, kuidas vesi toimib, aga kuna meil oli kiire, siis ma ei jäänud tema õpetusi vaatama. Tegin neile juba enne selgeks, et ma
oskan veekraani kasutada.
Lõpuks õnnestus meil välja saada ja pidime M kokku saama. Ta saatis sõnumiga kohanime kus ta on ja siinna me läksime. Kohale jõudes me teda ei näinud/leidnud ja
proovisime talle helistada. Telefonis räägiti midagi hispaania keeles ja me ei saanud täpselt aru, mis teema on. Juhuslikult nägime nende firma autojuhti ja Peeter küsis,
kas ta teab, kus M on. Tema vastas, et läks minema, väga tore ajas s...a sees keema. Me raiskame mõtetult aega ja tema isegi ei informeeri, et ta minema läheb.
Seega otsustasime sõita ise linna pabereid tegema. Saime loetud maa sõita, kui M ise helistas ja me keerasime otsa ringi ja läksime tagasi. Nägime juba eemalt tema
autot ja arvasime, et saame teada, kuidas ja mis täna toimub. Vastus vale. Temani jõudes ta lehvitas käega ja hakkas meie ees sõitma, no see ajas veel rohkem
keema. Wtf võiks ju seisma jääda ja rääkida, mis toimub, ei midagi. Sõitsime tema järgi, kuni ühe silla sai tema üle, aga meie pidime vastu tulejad läbi laskma ja seega
kaotasime ta silmist. Sõitsime küla vahelt läbi ja jõudsime tuttavale teele, selge M sõitis töö juurde. Sinna me oskame juba isegi minna ja hakkasime minema edasi.
Hetk hiljem M helistab, et kuule sa sõitsid minust mööda ma siin teeääres tanklas, krt me ju ei teadnud ja ei näinud. Selle peale jõudis Peetergi vihastada. Kohale
jõudes küsisin tema käest, et miks me üldse pidime siina x linna minema, kui oleks võinud kohe siia tulla (tegime ca 25 km ringi). Tema ütles, et ta ei teadnud kaua tal
läheb ja miks me ise ei helistanud. Igatahes saime oma "emotsioonid" maha jahutatud ja läksime kõik koos taaskord NIE´t tegema. Eelnevatel kordade oleme saanud
kohe ametniku jutule ja kus saa sellega, et täna ka hästi oleks läinud. Täna me saime oodata nii, et oli oodatud. Kuna meil sai kõneaeg otsa ja enne, kui me jõudsime
midagi öelda võttis M oma telefoni ja hakkas meile aega juurde ostma. Me ju kaheksei nii lollid, et ei tea kuidas ajalaadimine käib, meil esimest korda elus kõneajaga
number. Õnneks on meil nüüd kõneaega ja üks probleem sai lahendatud. Lõpuks saime sama teenindaja juurde, kelle juures käisime viimane kord. Ja oh seda rõõmu
meil oli jälle üks paber puudu, see on kohaliku omavalitsuse sisseregistreerimise tõend. Selle peale oli tahtmine teenindaja ära kägistada, nagu ta ei oleks seda eelmine
kord võinud öelda. Sai tema käest veel küsitud, et mida vaja on ja ta ütles, et kui selle homme kaasa võtate, siis saab tehtud ja kohe numbri kätte. Raske uskuda, aga
eks näis. Mis meil muud üle jäi, kui M kodulinna ja paberit hankima. Nagu arvata oli, siis ei läinud meil seal ka hästi. Tõendi saab kätte alles homme, millal seda ei tea,
nad helistavad. Tegelikult polnud ka enam vahet kas oleks saanud kohe või mitte. NIE ametisse ei oleks me enam nagunii jõudnud, nemad töötavad kella 14. Seejärel
oli õhus meie elamise probleem, ainult probleemid, ei midagi muud. M arvas, et me võime haagise panna tema linnas asuvale platsile, kus pidi turiste ikka seisma.
Uueks probleemiks sai see, et seal ei ole elektrit ja gaasiballoon ei pea meil kaua vastu, tema ütles, et annab oma ballooni. Ja, kui ta laupäeval tagasi tuleb teeb oma
korteris ühe toa meile kord st. koristab ülearused asjad ära. Võtsime ballooni ja viisime ta auto juurde ära ja seal selgus, et ta jättis autovõtmed koju, seega tuli sõita
tagasi. Meie asusime oma küla poole teele teadmisega, et vaja süüa teha, et saaks gaasi peal soendada. Käisime poest läbi ja jõudsime koju. Peeter hakkas gaasi
katsetama ja mina süüa tegema. Ja siis äkki hakkasin ma lootma, et ta ei saa gaasi tööle. Peeter tuli tuppa ja ma küsisin kas on head või halvad uudised. Tema tuli ja
pani ahju tööle, seega gaas toimib, seejärel ma ütlesin talle mida ma mõtlesin. Jäi temagi mõttesse ja mõnda aega ei teadnud me ise ka mida me edasi teeme. Kogu
probleemiks on see, et me peaksime ööbima kuskil tänava ääres ja me ei tea, kui turvaline seal on. Peale Prantsusmaa "kutsumata" külalise katset külla tulla ei
tunudnud enam see mõte ahvatlev. Rahakotile mõjuks kuskil tänaval magamine paremini, aga ise sellel juhul ei saaks magada, iga kõrpsu peale oleks silm lahti, seega
jäime edasi. Mingi ajapärast helistas M ja küsis, kas meil on juba kolitud, kuuldes, et me ei tahagi sinna minna käskis ta meil enda juurde minna. Ta andis meile enne
oma võtmed, et me saaks pesemas käia. Me ütlesime, et ei lähe kuhugile ja ootame ära, kuni ta tagasi tuleb. Loodetavasti oli see õige otsus, et me tänavale elama ei
läinud.
Kuna kell oli veel vähe, siis otsustasime minna ümbrust uurima. Sõitsime oma külast edasi ja jõudsime mägede vahele, kus läks taaskord kitsas tee. Selle eest oli seal
tehtud kohti, kus saab seisma jääda ja ümbrust vaadata. Lisaks mägedele oli seal ka jõgi, jõgi lookles mägede vahel. Vesi oli roheline ja seal oli isegi üks kanuuga
sõita, kellest Peeter tegi pilte. Edasi minnes jõudsime üht äkki kohani, kus vaatasime minu aknast välja ja nägime auku, kus oli maja ja selle ees voolas vesi. Peeter
vaatas enda aknast välja ja tema pool oli vesi samasl tasapinnal aknaga, me jõudsime tammi peale. Läksime edasi, kuna valgusfooris põles roheline tuli, me arvasime
alguse, et kahte pidi ei tohi korraga sõita. Tunnelis olles ja maas vett nähes saime aru, miks foor on pandud. Nii mei sõitsime läbi kahe tunneline ja jõudisme taaskord
mägede vahele koos jõega. Raske on kirjeldada neid vaatepilte, mis avanesid, looklevad teed mägede vahel, voolav vesi, päikene tuli ka välja. Ma loodan, et kunagi
saavad pildid ülesse pandud ja siis on seda kõike võimalik näha. Kuigi jah ise kohapeal seda nautida on hoopis teine, kui pilte vaadata. Pärast tegime veel tiiru oma
linnas ja siis tulime koju tagasi. Kui me ära läksime, siis keeras kämpingu poole autoelamu ja oh seda rõõmu nad tulid meie naabriteks. Vähemalt täna on siin keegi
peale meie veel, näis kauaks nad jäävad.
Kommentaarid
Postita kommentaar