05.03.2013
Hommikul sadas vihma ja kuna meil polnud kiiret kuhugile, siis mina sain voodist välja alles kell üks. Peeter juba kahtlustas vahepeal, et ma saan
niimoodi veel lamatised. Lapsed tegid koerust nagu alati ja suutsid oma toapoole totaalselt segamini ajada. Lõpuks nad ei suutnud sealt enam oma riideidki ülesse
leida. Suure virisemise ja vingumise saatel said nad lõpuks õue mindud, kuid peagi oli Gregor tagasi. Tema käis mööda veelompe jalutamas (jooksmas) ja püksid said
märjaks. Hiljem tulid meie vastas elavad naabrid, koos oma lapsega (ca 3.a.) koju. Selleks ajaks võttis Marlen ämbri ja kühvli ja läks veelompe kokku korjama.
Naabritelaps läks loomulikult kaasa ja nii hakkas ema teda taga otsima. Kuna ma nägin, kuhu suunda nad läksid, siis sain talle öelda ja peagi tuli ta juba lapsega koos
tagasi. Seejärel läksid meie lapsed ratastega sõitma ja naabrilaps läks uuesti kaudma. Paraku ei pannud mina ka tähele, kuhu poole nad kõik läksid. Ema käis ja
hüüdis ja isa pani teisele poole otsima, last ei kusagil. Mõne ajapärast tuli isa tagasi ja ütles, et leidis lapse kohviku juurest, mis asub väljaspool territooriumi.
Jõudis kätte aeg paberitele järgi minna, kuna me jõudsime linna liiga vara, siis otsustasime autovaruosade poodi otsida. Seda mida vaja ei geps ei pakunud ja need
kohad, mida ta teadis, ei sobinud ükski, osad suletud, osades autoesindused. Kätte jõudis aeg minna ja võtta paberid, et kiiremini kohale jõuda panime gepsu tööle,
et saame kiiremini. See viimane oli nalja koht hahhaaa. Selle asemel, et kohe keerata õigele poole saatis ta meid vastupidises suunas. Ma sain ise aru, et meil oli vaja
minna loetud meetrid vasakule ja me oleks olnud kohal. Geps saatis meid, aga hoopis paremale ja siin ei ole võimalik teha tagasipööret, kui on vaja. Seega läksime
linna peale seiklema, lõpuks õnnestus meil jõuda õigesse kohta. Peeter sai oma paberid kätte ja nüüd jäi minna veel NIE tegemisse viia. Suur oli meie rõõm, kui
kohale jõudes ilmnes, et tulge homme uuesti, nad töötavad ainult kella 13.00. Vahva, krt me oleks võinud, siis üldse minna homme hommikul ja mõlemas kohas ära
käia. Mis meil muud üle jäi, kui sealt ära tulla, vaevalt nad oleks nõus olnud sellega, et me sinna ööbima jääme. Geps kipub ikka aegaajalt hiilgama oma tarkustega nii
ka täna. Mul vaja osta uued kingad ja hakkasin otsima kaubanduskeskust, linna vahel on ka kindlasti poode, aga parkimiskohti pole. Leidsin koha ja hakkasime sinna
poole liikuma, kohapeale jõudes vaatasime, et suur maja, aga autosid pole. Juba käis mõte peast läbi, et pood on kinni ja me tulime ilmaasjata. Sõitsime maja ette ja
ilmnes, et see pole mitte pood vaid hoopis kino. No mis saa oskad selle peale kosta, mitte midagi. Kuna kell oli palju ja isu teist poodi otsida polnud, siis panime oma
kämpingu sihtkohaks. Selle peale geps eksis ära ja ei osanud meid enam sealt ära juhendada. Mis meil ülejäi, kui oma tarkust kasutada ja õnneks jõudsime õigele
teele, geps suutis lõpuks ennast koguda ja õigel hetkel suunata.
Ja nagu eelnevast veel vähe oleks olnud. Kämpingusse jõudes olid väravad juba kinni ja ma läksin neid kaardiga avama, mis ei avane on väravad. Ei saanud aru, mis
toimub, proovisin korduvalt ja tulemus sama. Seal samas oli ka hädaabi telefoni nupp ja vajutasin seda, kutsub, aga keegi ei vasta. Väga tore haagis paistab, aga sisse
ei saa, huvitav kus me peaks nende arust magama. Mitte ühtegi inmihinge polnud ka näha. Ja siis ma taipasin, miks kaart ei ava, me tulle ütlesime, et jääme 2-3
päevaks, nemad tegid arve 2 päeva peale. Seega oleks ma pidanud täna minema ja ütlema, et jääme pikemaks. Me oleme enne ka olnud kohtades, kus ütled algul, et
jään x päevaks, aga jääd kauemaks. Ütlesin Peetrile, et ta laseks signaali, et äkki kuskilt keegi tuleb vaatama. Ja oh imet restoranist tuli mingi tädi välja ja talle oma
murest rääkides tegi ta meile väravad lahti. Vaatas arvutist järgi ja ütles, et homme läheksime vastuvõttu. Haagise juurde jõiudes ilmnes, et meie viimased naabrid on
ära kolinud. Seega oleme nüüd tühjade haagiste reas, ei ühtki inimhinge. Me pole päris kindlad, aga vist kuskil siin on veel keegi peale meie. Jääb arusaamatuks, miks
seda kohta üldse lahti hoitakse, kui siin kedagi ei ole. Tahaksime homme siit ära kolida, aga paraku ei ole ühtegi kohta siin lähedal, kuhu minna. Meil oleks võimalus
sama raha eest, mis me siin maksame minna hotelli, aga see tekitab jälle lisa jamasid juurde. Nt. me ei saa võtta pliiti tuppa kaasa, et süüa teha ja vea asju edasi tagasi.
Tahaks, et siit ära kolides saaks me juba oma korterisse. Eks näha ole, mis homme saab või ei saa, igatahes hetkel on segased ajad.
niimoodi veel lamatised. Lapsed tegid koerust nagu alati ja suutsid oma toapoole totaalselt segamini ajada. Lõpuks nad ei suutnud sealt enam oma riideidki ülesse
leida. Suure virisemise ja vingumise saatel said nad lõpuks õue mindud, kuid peagi oli Gregor tagasi. Tema käis mööda veelompe jalutamas (jooksmas) ja püksid said
märjaks. Hiljem tulid meie vastas elavad naabrid, koos oma lapsega (ca 3.a.) koju. Selleks ajaks võttis Marlen ämbri ja kühvli ja läks veelompe kokku korjama.
Naabritelaps läks loomulikult kaasa ja nii hakkas ema teda taga otsima. Kuna ma nägin, kuhu suunda nad läksid, siis sain talle öelda ja peagi tuli ta juba lapsega koos
tagasi. Seejärel läksid meie lapsed ratastega sõitma ja naabrilaps läks uuesti kaudma. Paraku ei pannud mina ka tähele, kuhu poole nad kõik läksid. Ema käis ja
hüüdis ja isa pani teisele poole otsima, last ei kusagil. Mõne ajapärast tuli isa tagasi ja ütles, et leidis lapse kohviku juurest, mis asub väljaspool territooriumi.
Jõudis kätte aeg paberitele järgi minna, kuna me jõudsime linna liiga vara, siis otsustasime autovaruosade poodi otsida. Seda mida vaja ei geps ei pakunud ja need
kohad, mida ta teadis, ei sobinud ükski, osad suletud, osades autoesindused. Kätte jõudis aeg minna ja võtta paberid, et kiiremini kohale jõuda panime gepsu tööle,
et saame kiiremini. See viimane oli nalja koht hahhaaa. Selle asemel, et kohe keerata õigele poole saatis ta meid vastupidises suunas. Ma sain ise aru, et meil oli vaja
minna loetud meetrid vasakule ja me oleks olnud kohal. Geps saatis meid, aga hoopis paremale ja siin ei ole võimalik teha tagasipööret, kui on vaja. Seega läksime
linna peale seiklema, lõpuks õnnestus meil jõuda õigesse kohta. Peeter sai oma paberid kätte ja nüüd jäi minna veel NIE tegemisse viia. Suur oli meie rõõm, kui
kohale jõudes ilmnes, et tulge homme uuesti, nad töötavad ainult kella 13.00. Vahva, krt me oleks võinud, siis üldse minna homme hommikul ja mõlemas kohas ära
käia. Mis meil muud üle jäi, kui sealt ära tulla, vaevalt nad oleks nõus olnud sellega, et me sinna ööbima jääme. Geps kipub ikka aegaajalt hiilgama oma tarkustega nii
ka täna. Mul vaja osta uued kingad ja hakkasin otsima kaubanduskeskust, linna vahel on ka kindlasti poode, aga parkimiskohti pole. Leidsin koha ja hakkasime sinna
poole liikuma, kohapeale jõudes vaatasime, et suur maja, aga autosid pole. Juba käis mõte peast läbi, et pood on kinni ja me tulime ilmaasjata. Sõitsime maja ette ja
ilmnes, et see pole mitte pood vaid hoopis kino. No mis saa oskad selle peale kosta, mitte midagi. Kuna kell oli palju ja isu teist poodi otsida polnud, siis panime oma
kämpingu sihtkohaks. Selle peale geps eksis ära ja ei osanud meid enam sealt ära juhendada. Mis meil ülejäi, kui oma tarkust kasutada ja õnneks jõudsime õigele
teele, geps suutis lõpuks ennast koguda ja õigel hetkel suunata.
Ja nagu eelnevast veel vähe oleks olnud. Kämpingusse jõudes olid väravad juba kinni ja ma läksin neid kaardiga avama, mis ei avane on väravad. Ei saanud aru, mis
toimub, proovisin korduvalt ja tulemus sama. Seal samas oli ka hädaabi telefoni nupp ja vajutasin seda, kutsub, aga keegi ei vasta. Väga tore haagis paistab, aga sisse
ei saa, huvitav kus me peaks nende arust magama. Mitte ühtegi inmihinge polnud ka näha. Ja siis ma taipasin, miks kaart ei ava, me tulle ütlesime, et jääme 2-3
päevaks, nemad tegid arve 2 päeva peale. Seega oleks ma pidanud täna minema ja ütlema, et jääme pikemaks. Me oleme enne ka olnud kohtades, kus ütled algul, et
jään x päevaks, aga jääd kauemaks. Ütlesin Peetrile, et ta laseks signaali, et äkki kuskilt keegi tuleb vaatama. Ja oh imet restoranist tuli mingi tädi välja ja talle oma
murest rääkides tegi ta meile väravad lahti. Vaatas arvutist järgi ja ütles, et homme läheksime vastuvõttu. Haagise juurde jõiudes ilmnes, et meie viimased naabrid on
ära kolinud. Seega oleme nüüd tühjade haagiste reas, ei ühtki inimhinge. Me pole päris kindlad, aga vist kuskil siin on veel keegi peale meie. Jääb arusaamatuks, miks
seda kohta üldse lahti hoitakse, kui siin kedagi ei ole. Tahaksime homme siit ära kolida, aga paraku ei ole ühtegi kohta siin lähedal, kuhu minna. Meil oleks võimalus
sama raha eest, mis me siin maksame minna hotelli, aga see tekitab jälle lisa jamasid juurde. Nt. me ei saa võtta pliiti tuppa kaasa, et süüa teha ja vea asju edasi tagasi.
Tahaks, et siit ära kolides saaks me juba oma korterisse. Eks näha ole, mis homme saab või ei saa, igatahes hetkel on segased ajad.
Kommentaarid
Postita kommentaar