03.03.2013

ommikul ei saanud me kuidagi oma asju kokku pandud. Kuigi eile sai suurem osa ära tehtud tuli hommikul veel toimetada. Me ise nimetasime
tänast kolimist kõige aeglasemaks, mis siiani olnud. Tavaliselt saame kiiresti valmis ja teele. Lõpuks õnnestus meil sellega siiski hakkama saada ja saimegi teele. Saime
ca 500 m sõidetud, kui ilmnes, et haagisel ei põle tuled. Peeter läks välja, "koputas" natuke ja tuled põlesid. Ülejäänud tee möödus igavalt ja paari tunni pärast
jõudsime sõbra juurde kohale. Tegime koopiad ära ja saime tööandja poolse paberi, et Peeter võetakse tööle. Homme lähme uuele ringile paberimajandusega.
Seejärel tulime kämpingusse ja uskumatu, aga esimest korda kogu selle aja jooksul tulime me kohta, mis oli meil juba eelmises kohas sihtkohaks pandud. Seega olime
enne kella nelja kohal ja saime oodata, kuni vastuvõtt avatakse. Ei olegi mõtet vist mainida, et kella nad ei tunne, ca 10 minutit hiljem tehti lahti. Koht õnnestus saada
ja kõik oli hästi, kuni küsiti autonumbrit. Millegipärast vaatasid kõik minupoole ja ma ütlesin numbri ja teiste naeru peale sain aru, mis ma valesti tegin. Ma nimelt
ütlesin eestis keeles, ksujuures ma ise pannud tähelegi. Lõpuks õnnestus meil oma kohale jõuda ja ilmnes, et meie pikendusjuhe ei ulatu elektrikapini. Vastuvõtus
pakuti vahetusevõimalus, kui ei meeldi ja nii ma sinna suundusingi. Nemad küsisid kohe vahetuse põhjust ja teade saades ütlesid, et nad annavad pikendusjuhtme, kui
see ainuke põhjus on. Nii me jäimegi siia kohyta, kuhu meid saadeti ja kella 16.30 olid haagisel käpad maas.Meie parim aeg siiani, nii vara ei ole me veel kuhugile
jõudnud. Uskumatu. Sõber (edaspidi M) tuli koos meiega kämpingut vaatama, kuna ta polnud enne sellises kohas käinud. Ja nii läks mul täna hästi ja ma ei pidanudki
haagist lükkama/ tõmbama. Ja Peetril oli kellegagi võimalus oma õllevarusid "hävitada". Ja juttu rääkima hakates ilmnes taaskord, et maailm on ikka väga väike koht.
Tuleb välja, et nad on käinud ühes koolis ja vanemad on töötanud samas asutuses. Seda kas nad ka ise on enne kokku puutunud ei oska nad öelda.
Kämping ise ei ole suurem asei, me oleme lihtsalt olnud paremates kohtades.Me oleme siiani harjunud elama vanadekodus see on positiivne kompliment eelmiste
kohtade kohta. Siin on palju karavane ja telke püsti pandud, aga reaalselt on see inimtühi koht. Karavanides käiakse veetmas vabaaega ja ülejänud aja seisavad nad
tühjalt. Nii, et paraku see kord meil kohavalik ei õnnestunud, kahjuks ei ole siin lähbedal teist kämpingut. See eest ümbrus on ilus, kahest küljest ümbritsevad meid
mäed, lisaks jääb mäe ette veel järv. Peab homme fotoka kaasa võtma ja minema pilte tegema ja, siis kuhugile nad ükskord ülesse panema, et teised ka näeks.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Puhkusele sõit.

Madrats 2.

Õpetlik lugu.