01.03.2013

Mingi hetk keset ööd ärkasin "tuttava" heli peale, jälle on tõusnud tuul. Ma ei suutnud mõnda aega meenutada, kas see pidigi nii minema või
mitte. Lõpuks tuli mul meelde, et seda ei olnud ilmateates kirjas, seega plaaniväline. Hetk hiljem käis pauk ja tuba oli valge, selge nüüd hakkab eilne jama pihta. Oh
imet järge ei tulnud ja mõne ajapärast vaibus tuul ka. Hommikul oli tore tõdeda, et telk on jätkuvalt oma  kohapeal ainult, et maas olev vaip on läbi ligunenud. Ja
ilmnes, et ka kõik minu jalanõud on märjad, tore ma saan terve päeva toas olla. Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui panin saapa puhuri ette kuivama ja seni käisin
väljas, kusjuures vihmaga, Peetre plätudega. Ja, kui nüüd päris aus olla, siis suurema osa päevast me vedelesime lihtsalt toas. Kõige jamam oli asja juures see, et nett
oli kuhugile läinud. Peale lõunasööki suutsime ennast liigutama hakata, kuigi vihma tibutas jätkuvalt. Peeter võttis haagise välispesu ette ja lastel oli rõõmu, kui palju,
kui ta suutis endale vett peale pritsida. Nii kaua, kui nemad pesid väljast tegin mina seest aknad puhtaks.
Lõpuks otsustasime shoppama minna, kuidagi ju vaja aega "sisustada" seda enam, et netti jätkuvalt ei olnud. Nii me siis käisimegi hiinlaste bazarides jalutamas. Neil on
müügil kõik võimalikke asju, tuleb osata ainult ülesse leida, kuna loogiliselt on asjad pandud mõnes üksikus kohas. Samuti on neil hinnad madalamad, kui on tava
poes, kuigi mõlemas on müügil kohati samad asjad. Kogu kaup tuleb ju lõppude lõpuks hiinast. Lisaks õnnestus meil leida autovaruosade pood, aga kahjuks neil meie
auto jaoks sobivat tuld ei ole.
Tagasi koju jõudsime, kui õues oli juba pime. Mina tõstsin ostud tuppa, panin köögitule põlema ja läksin käsi pesema. Peeter plaanis sama teha, kui ta avastas, et
kardinaid pole ees ja meie äsja pestud aknad paistavad läbi.