30.01.2013
Huvitav on see, et aeg läheb siin nii kiiresti, et ei jõua enam nädalapäeva ja kuupäeva meelespidada. Täna hommikul ma avastasin, et jälle on
kolmapäev kätte jõiudunud, aga tunne on selline, et eile oli alles reede. Ma ei saa sellest aru, miks tööle käies aeg nii ei lennanud. Peeter helistas eile saadud
kinnivara maakleri numbrile ja sai vastuseks, et nemad ainult müüvad kortereid. Kas see ka tegelikult nii on me ei tea või ei meeldinud neile see, et Peeter küsis
vene keeles. Kuna korterit ei saanud, siis mõtlesime lõpuks oma linnas asuvat kindlust vaatama minna. Vaatasime eile kaarti ja nägime kus ta on, lisaks teadsime
tänava nime. GPS tänavat ei leidnud ja nii me oma tarkusega otsima läksime. Eeldasime, et ta jääb kuhugile mäe otsa ja nii me hakkasime neid 45 kraadiseid tõuse
läbi. Jõudisme ühele tänavale ja saime auto parkida, kuna me ei saanud aru, miks on keset teed pandud postid ja me ei saa edasi sõita. Läksime siis jala sealt vahelt
läbi ja nägeime, et tee läheb ja eemal on tühjad krundid, kuhu hakkavad uue villad kerkima. Miks sealt mööda sõita ei saa/tohi me ei tea. Igatahes leidsime trepi, mida
mööda sai mäest üles minna. Üles jõudes hingeldasime me kõik ja jalad olid ka valusad. Kusjuures välja jõudsime kellegi aia taha ja kohalikud koerad kukkusid
haukuma ja mingi tädike vaatas rõdul, et mida me seal üldse teeme. Mina, aga nägin, et mäest läheb otse tee alla auto poole ja otsustasin sealt alla minema hakata.
Peeter idas mind koos ideega segaseks, aga ma ei lasknud ennast sellest häirida. Alla tulek oli nii kiire ja valutu ja keegi alla ei kukkunud. Samas ei leidnud me ka
otsitavat kindlust ja otsustasime edasi sõita. Mõnda aega me siis sõitsimegi mäest ülesse ja ikka midagi ei näinud. Ja siis ühe künka pealt nägime me torni, mis
pidi kuuluma kindluse juurde. Uskumatu kogu asja juures oli see, et mõnda aega tagasi me olime sama mäe peal jalutanud, aga me ei näinud lihtsalt torni. Mis meil
muud üle jäi tuli tagasi sõita. Ja sama torn tee peal veel mitu korda silmist kaotada. Nimelt on mäed maju ja puid täis. Lõpuks jõudisme kindluse juurde ja meie
kurvastuseks me sinna sisse ei saanud, kuna hooaeg pole veel alanud. Kõrval olnud torni vaatasime ka üle tundus. Liskas leidsime sealt kõrvalt maasikapõllud,
keegi isegi toimetas vagude vahel. Maasikaid küljes veel ei olnud, ainult väiksed lehed paistsid. Ja lapsed nägid eemal olevat mängvälja, kuhu me juba alguse lubasime
neid viia. Ei jäänudki muud üle, kui tuli mängukale minna. Me oleme selle aja jooksul päris mitme mängukal köinud ja peab tõdema, et kõik nad on hästi hooldatud,
puhtad, asjad on terved. Tundub, et sinna peame me mõni päev tagasi minema, sest lastele seal meeldis. See oli esimene kord, kus me nägime, et kohalikul lapsel on jopelukk kinni ja müts peas. Seejärel sai ettevõetud käik apteeki, et köhasiirupit osta.
Kirjutasin hommikul endale paberi peale ülesse, kuidas küsida, et ma soovin köhasiirupit. Leidsime apteeki ja ma läksingi küsima, veerisin oma vigases keeles teksti
ette, müüja vaats võttis paberi luges ja siis küsis kas ma oskan inglise keelt. Ma püüdsin keelt harjutada ja mitte minna kohe küsima, kas keegi oskab inglise keelt.
Igatahes sain ma köhasiirupi ostetud, kas ja kuidas aitab seda näitab aeg. Peale lõunaunest tõusmist tundus Gregor kuidagi imelik ja kuum olevat, panin talle kraadiklaasi ja see näitas 37,4 kraadi. Tore, ülejäänud õhtupooliku (kell on 16.00) istume me toas, ma ei tea veel kuidas see võimalik on. Eks aeg näitab, kui
kiiresti me siin hulluks läheme. Õues paistab päike ja termomeeter näitab vilus 15, 8 kraadi. :( Nagu see, et me peame toas istuma poleks juba piisavalt suur
karistus, siis läks nüüd veel nett ära. Nii, et multikaid enam vaadata ei saa. Nett tuli tagasi ja multikaid sai veel mõnda aega vaadatud. Nii uskumatu, kui see ka ei olnud suutsime me selle päeva õhtusse saada, hullumajas ei lõpetanud keegi.
kolmapäev kätte jõiudunud, aga tunne on selline, et eile oli alles reede. Ma ei saa sellest aru, miks tööle käies aeg nii ei lennanud. Peeter helistas eile saadud
kinnivara maakleri numbrile ja sai vastuseks, et nemad ainult müüvad kortereid. Kas see ka tegelikult nii on me ei tea või ei meeldinud neile see, et Peeter küsis
vene keeles. Kuna korterit ei saanud, siis mõtlesime lõpuks oma linnas asuvat kindlust vaatama minna. Vaatasime eile kaarti ja nägime kus ta on, lisaks teadsime
tänava nime. GPS tänavat ei leidnud ja nii me oma tarkusega otsima läksime. Eeldasime, et ta jääb kuhugile mäe otsa ja nii me hakkasime neid 45 kraadiseid tõuse
läbi. Jõudisme ühele tänavale ja saime auto parkida, kuna me ei saanud aru, miks on keset teed pandud postid ja me ei saa edasi sõita. Läksime siis jala sealt vahelt
läbi ja nägeime, et tee läheb ja eemal on tühjad krundid, kuhu hakkavad uue villad kerkima. Miks sealt mööda sõita ei saa/tohi me ei tea. Igatahes leidsime trepi, mida
mööda sai mäest üles minna. Üles jõudes hingeldasime me kõik ja jalad olid ka valusad. Kusjuures välja jõudsime kellegi aia taha ja kohalikud koerad kukkusid
haukuma ja mingi tädike vaatas rõdul, et mida me seal üldse teeme. Mina, aga nägin, et mäest läheb otse tee alla auto poole ja otsustasin sealt alla minema hakata.
Peeter idas mind koos ideega segaseks, aga ma ei lasknud ennast sellest häirida. Alla tulek oli nii kiire ja valutu ja keegi alla ei kukkunud. Samas ei leidnud me ka
otsitavat kindlust ja otsustasime edasi sõita. Mõnda aega me siis sõitsimegi mäest ülesse ja ikka midagi ei näinud. Ja siis ühe künka pealt nägime me torni, mis
pidi kuuluma kindluse juurde. Uskumatu kogu asja juures oli see, et mõnda aega tagasi me olime sama mäe peal jalutanud, aga me ei näinud lihtsalt torni. Mis meil
muud üle jäi tuli tagasi sõita. Ja sama torn tee peal veel mitu korda silmist kaotada. Nimelt on mäed maju ja puid täis. Lõpuks jõudisme kindluse juurde ja meie
kurvastuseks me sinna sisse ei saanud, kuna hooaeg pole veel alanud. Kõrval olnud torni vaatasime ka üle tundus. Liskas leidsime sealt kõrvalt maasikapõllud,
keegi isegi toimetas vagude vahel. Maasikaid küljes veel ei olnud, ainult väiksed lehed paistsid. Ja lapsed nägid eemal olevat mängvälja, kuhu me juba alguse lubasime
neid viia. Ei jäänudki muud üle, kui tuli mängukale minna. Me oleme selle aja jooksul päris mitme mängukal köinud ja peab tõdema, et kõik nad on hästi hooldatud,
puhtad, asjad on terved. Tundub, et sinna peame me mõni päev tagasi minema, sest lastele seal meeldis. See oli esimene kord, kus me nägime, et kohalikul lapsel on jopelukk kinni ja müts peas. Seejärel sai ettevõetud käik apteeki, et köhasiirupit osta.
Kirjutasin hommikul endale paberi peale ülesse, kuidas küsida, et ma soovin köhasiirupit. Leidsime apteeki ja ma läksingi küsima, veerisin oma vigases keeles teksti
ette, müüja vaats võttis paberi luges ja siis küsis kas ma oskan inglise keelt. Ma püüdsin keelt harjutada ja mitte minna kohe küsima, kas keegi oskab inglise keelt.
Igatahes sain ma köhasiirupi ostetud, kas ja kuidas aitab seda näitab aeg. Peale lõunaunest tõusmist tundus Gregor kuidagi imelik ja kuum olevat, panin talle kraadiklaasi ja see näitas 37,4 kraadi. Tore, ülejäänud õhtupooliku (kell on 16.00) istume me toas, ma ei tea veel kuidas see võimalik on. Eks aeg näitab, kui
kiiresti me siin hulluks läheme. Õues paistab päike ja termomeeter näitab vilus 15, 8 kraadi. :( Nagu see, et me peame toas istuma poleks juba piisavalt suur
karistus, siis läks nüüd veel nett ära. Nii, et multikaid enam vaadata ei saa. Nett tuli tagasi ja multikaid sai veel mõnda aega vaadatud. Nii uskumatu, kui see ka ei olnud suutsime me selle päeva õhtusse saada, hullumajas ei lõpetanud keegi.
Kommentaarid
Postita kommentaar