23.02.2013

Täna hommikuks jõudis meieni halb ilm koos tugeva tuulega. Hommikul ärgates oli toas sooja 18,8 kraadi, minu jaoks oli kül, teised väga ei nurisenud. Selle eest õues puhub tuul 13 m/s, vähemalt nii väidab norrakate ilmajaam. Seega täna õues jalutamine ei tule kõne alla ja üldse tuleb vaadata, et tuul telki minema ei vii. Ajapikku oleme me arusaanud, et kui tahad pühapäeval süüa, siis tuleb laupäeval poes käi. Esimese asjana suundusime supermarketisse ja ostsime mikroka ära. Huvitav oli see, et ei pidanudki esitama dokumentio, näpu jägi või analüüse viima. Oleks enne teadnud, et tehnikat saab nii lihtsalt osta, oleks juba ammu ära ostnud. Meile lihtsalt meenus telefoni ostmine, kus tuli igasugu asju esitada. Seejärel läksime toidupoodi ja ostsime pizzasid erinevaid ja Marleni eritellimuse lasanje. Lõpuks saime kõik vajaliku, ma vähemalt loodan ostetud ja suundusime koju. Päris hea oli visata toit ahju ja ta mõne minuti pärast sealt välja võtta. Kõik sõid ja kiitsid. Peale sööki polnud midagi targemat teha, kui surfata arvutis ja kuulata, kuidas lapsed nõuavad multikaid. Neid nad paraku ei saanud, kuna meil õnnestus meili teel ühe kohaliku eestlasega suhtlema hakata. Juba teises kirjas tegi ta ettepaneku kokku saada. Ma võtsin gepsu, et vaadata, kui kaua me sinna sõidame, kui gepsul sai aku tühjaks. Läksin siis temaga autosse ja oh seda rõõmu ... ta ei võtnud enam pilti ette.Wtf kas tõesti on geps otsad andnud, vastus on ei ole. Peeter otsis tööriistakastist kruvikeeraja välja ja tegi korda. Selle ajapeale, kui mina jõudsin vastuse saata oli möödas ca pool tundi. Igatahes arvas ta, et ok saame hoopis mõni teine päev kokku. Ja mina saatsin kirja vastu, et tore ja, kui juhtud meie linnast mööda sõitma helista ja panin numbri ka juurde. Ja unustasin selle teema ära. Natukese ajapärast helises meie uus ja uhke telefon, täitsa harjumata, ei osanud kohe kõnele vastatagi. Helistasin siis tagasi ja ta tegi ettepaneku ikkagi poole teepeal täna kokku saada. Ülepika aja eestlast näha ajendas meid sõitma maha kokku 160 km. Ja lõpuks me saimegi suhelda kaasmaalasega, kes tundub tore olevat ja kes oskas meile nii mõndagi tarka ja kasulikku rääkida. Lisakas lubas ta aidata meid korteri ja töö otsingul, lastele tõi kotitäie Itaalia õunu. Marleni vaimustus õunte üle oli suur ja ta teatas, et nüüd saame õunakooki teha. Ma ei tea ainult kas mikros seda teha saab, aga eks tulevik näitab. Kokkuvõttes veetsime toreda õhtu, eks lähitulevik näitab, kas ja kuhu me oma uue tutvusega välja jõuame st. kas ta aitab või mitte.