22.02.2013

Marlen sõi hommikul sai ja ühel hetkel tuli meie juurde ja teatas, et tal tuli  hammas ära. Olidki juba kauaks suhu jäänud. Mingi aeg tuli tal hambaid järjest ära ja siis oli küll tunne, et ei tohi lasta tal enam süüa. Ise ta oli rahul ja "hamba august" tuli pilti teha.
Mitte keegi ei viitsinud terve hommiku midagi teha ja lõpuks haaras Peeter ohjad enda kätte. Uuris tema kaarti ja gepsu ja lõpuks leidis linna kus me pole veel käinud. Lähiümbruse linnad on otsa saanud ja enda linnas pole ka midagi enam avastada. Seega läksime täna kaugemale ja jõudsime järelduse, et mitte midagi poleks juhtunud, kui me poleks nii kaugele tulnud. Tüüpiline Hispaania väike linn, majad, autod, kitsad tänavad ja tülpinud nägudega müüjad. Sõitsime tänavat mööda, kui nägime liiklusmärki auto pildiga ja 6 meetrit. Peeter veel küsis, kui pikk mieie auto on ja mina teatasin, et nii palju ta ei ole. Sõitsime edasi ja naersime, et see oleks täitsa hea tänav haagisega sõitmiseks. Varsti enam ei olnud naljakas, kuna tee läks aina kitsamaks ja siis tuli tipp hetk. Meil tuli sooritada vasak pööre, mille esmapilgul oleks tegemata jätnud. Kuna otse ja paremale ei saanud ja tagurdada ei olnud mõtet, sest taga olevates pargtitud autodest sai just mööda ukerdatud, siis tuli pöörata. Õnneks saime sellega ilma autot või maju lõhkumata hakkama, kuigi ruumi üle eriti ei jäänud. Igatahes oleks seal olnud vahva olla koos haagisega. :)
Järgmiseks tipp hetkeks kujunes hiinlaste poes käimine, me ei ole jätkuvalt toole saanud. Poest väljudes leids Peeter lõpuks ukse kohal oleva riiuli pealt toolid. Hind me ei näinud, rääkimata sellest, et millised toolid välja näevad. Hakkasime tülitama müüjat, kes oli arvutis surfamisega ametis, eks ta meist muidugi ebaviisakas oli teda segada. Igatahes ei saanud ta alguses üldse aru, mida me tahame, siis sai aru ja ütles hinna ja süvenes oma tegemistesse. Meie arutasime oma ette asja ja mõtlesime, kuidas saaks toole näha, müüja poolt ei mingit reaktsiooni. Seejärel tekkis juba tahtmine põhimõtte pärast toole näha ja Peeter käratas müüjale, hei amigo ja vehkis kättega üles poole. Müüja vaatas torises midagi, keeras kassa lukku, võttis võtme kaasa ja läks redeli järgi. Uskumatu. Tõstis tema osa toole alla ja läks uuesti arvuti taha. Meie vaatasime ja proovisime ühte, mis meile meeldis, aga hind oli eriti kõrge. Kuna me nagunii sealt osta enam ei plaaninud, siis tänasime viisakalt ja läksime minema.
Me oleme mõnda aega mõelnud, et peaks endale mikrolaineahju muretsema, meil ei ole siiani olnud. Poes käies oleme vaadanud, et kohalikud ostavad hästi palju pizzasid ja tahaks ise ka. Samuti saab mikros toidu kiirelt soojaks teha, eriti arvestades meie super elektrit. Kuna keegi meile sobivat koju kätte ei too, siis läksime ise poodi. Meil on siin lähiümbruses päris mitu koht, kust tasub vaadata. hinnad, olid seinast seina. Lõpp tulemus oli see, et me ei ostnud, vaid läksime koju ja vaatasime netist, et äkki on kuskil lähedal veel mõni tehnikapood. Peale otsinguid sai meile selgeks, et ahju peab ostma kohalikst supermarketist. Lisaks sellele suutsin ma täna osta järgmise potilille, Peeter juba küsis, et kas ma hakkan "juuri" alla ajama, et lilli ostan. Õnneks saab potililli kaasa kolida.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Puhkusele sõit.

Madrats 2.

Õpetlik lugu.