21.02.2013
Hommikul läksime oma linna üldturule, mis peaks tähendama, et müüakse kõike. Kohale jõudes ilmnes, et pool linna on turu all ja, kui Peeter nägi esimest parkimis kohta, siis oli ta vaimustus suur. Paraku suutis ta sealt mööda sõita ja, siis ta enam nii rõõmus ei olnud. Tema rõõmuks oli eemal olevas suures parklas ka talle ja meie munakesele koht jäetud. Seega läksime vaatama, mida head müüakse. Meie suureks petumuseks oli terve turg täis riideid, jalanõusid, ehteid, nõusid ja ei ühtegi puu-ja juurviljamüüjat. Seega meie plaan osta maasikaid jäi teostamata. Kogu turu juures oli kõige huvitav jälgida nö piraatmüüjaid, kelledeks olid hetsad mustanahalised noormehed. Nemad laotasid oma linad teeäärde ja panind asjad sinna peale. Natukese ajapärast vaatasid, kuidas ta läheb oma asjadega minema. Alaguses me ei saanud aru, mis toimub, aga siis nägime tulemas politseid. Sellist pilti õnnestus meil mitu korda nähe, kus juures teised müüjad olid rõõmsate nägudega, kui politsei tuli. Sellest tegime me järelduse, et kohad on tasulised ja lisaks oli nö õigetel müüjatel kauplemisload.
Täna oli ajalooline hetk, ma ostsin esimese potilille, hüatsindi. Juba eelmine nädal vaatasin, et tulrvad 89 sendiga müüki, ilusate õitega. Poodi minnes ilmnes, et õisi tuleb oodatada, aga ostmata ka ei saanud jätta.
Huvitav on see, et üks kõik, kui palju sa ka ei tangi, siis ühel hetkel saab paak tühjaks. Nii juhtus taaskord ka meiega. Oleme mitu päeva vaadanud kütusehindu ja tankimist edasi lükanud, kaua seda paraku teha ei saa. Turult tulles vaatasime, et kütusehinda on alla lastud ja läksime tankima. Peeter pani püstoli paaki ja mida ei juhtunud, proovis uuesti ja sama. Tankuri peal mingid kirjad ja aru ei saa, õnneks eemal tanklatöötaja. Läksin mina siis asja uurima ja selgus, et me seisame tankuri juures, millest me kütust ei saa. See tankur on 24 h lahti ja mingi kaardiga saab sealt tankida, segaseks see jäigi. Kõrval tankuri mine ja tangi palju tahad ja sealt me lõpuks ka saime. Miks ma sellest üldse kirjutan on, põhjus on väga lihtne. Kütus oli odavam, kui eestis, seega väike eestlaslik õelus. :)
Ülejäänud päeva nautisime päikest oma külas ja vastu õhtut otsustasime jalutama minna. Lapsed tulid ratastega ja Peeter läks nendega tagumisest värvavast välja. Kuna prügi oli vaja välja viia ja prügikast asub esimese värva juures, siis läksin mina prügi viiama ja teistega pidin kohtuma järgmise tänava nurgal. Sinna oli minna ca 400 meetrit, minu tee läks maantee äärest. Selle aja jooksul jõuti mulle ühe korra signaali lasta ja mõned juhid vahtisid kael õieli järgi. Keegi seisma ei jäänud ja raha ei pakunud, seega jäi teada saamata, kui palju "maantee roosid" teenivad. Läksime mereäärde jalutama, merekarpe, kive korjama, päikese loojangut nautima.
Tagasi tulles tegime Gregori rõõmuks pelmeene, mida ta on tahtnud juba pikemat aega. Korra ostsime ravioolisid poest, aga neid nad sõid väga pika hambaga ja rohkem pole ostu soovi avaldanud. Venelaste poest saaks ka osta, aga vaadates nende poolt küsitavat hinda, siis kaob isu ära. Pelmeenid said maitsvad ja lastel isu selleks korraks täis.
Täna oli ajalooline hetk, ma ostsin esimese potilille, hüatsindi. Juba eelmine nädal vaatasin, et tulrvad 89 sendiga müüki, ilusate õitega. Poodi minnes ilmnes, et õisi tuleb oodatada, aga ostmata ka ei saanud jätta.
Huvitav on see, et üks kõik, kui palju sa ka ei tangi, siis ühel hetkel saab paak tühjaks. Nii juhtus taaskord ka meiega. Oleme mitu päeva vaadanud kütusehindu ja tankimist edasi lükanud, kaua seda paraku teha ei saa. Turult tulles vaatasime, et kütusehinda on alla lastud ja läksime tankima. Peeter pani püstoli paaki ja mida ei juhtunud, proovis uuesti ja sama. Tankuri peal mingid kirjad ja aru ei saa, õnneks eemal tanklatöötaja. Läksin mina siis asja uurima ja selgus, et me seisame tankuri juures, millest me kütust ei saa. See tankur on 24 h lahti ja mingi kaardiga saab sealt tankida, segaseks see jäigi. Kõrval tankuri mine ja tangi palju tahad ja sealt me lõpuks ka saime. Miks ma sellest üldse kirjutan on, põhjus on väga lihtne. Kütus oli odavam, kui eestis, seega väike eestlaslik õelus. :)
Ülejäänud päeva nautisime päikest oma külas ja vastu õhtut otsustasime jalutama minna. Lapsed tulid ratastega ja Peeter läks nendega tagumisest värvavast välja. Kuna prügi oli vaja välja viia ja prügikast asub esimese värva juures, siis läksin mina prügi viiama ja teistega pidin kohtuma järgmise tänava nurgal. Sinna oli minna ca 400 meetrit, minu tee läks maantee äärest. Selle aja jooksul jõuti mulle ühe korra signaali lasta ja mõned juhid vahtisid kael õieli järgi. Keegi seisma ei jäänud ja raha ei pakunud, seega jäi teada saamata, kui palju "maantee roosid" teenivad. Läksime mereäärde jalutama, merekarpe, kive korjama, päikese loojangut nautima.
Tagasi tulles tegime Gregori rõõmuks pelmeene, mida ta on tahtnud juba pikemat aega. Korra ostsime ravioolisid poest, aga neid nad sõid väga pika hambaga ja rohkem pole ostu soovi avaldanud. Venelaste poest saaks ka osta, aga vaadates nende poolt küsitavat hinda, siis kaob isu ära. Pelmeenid said maitsvad ja lastel isu selleks korraks täis.
Kommentaarid
Postita kommentaar