16.02.2013

Keegi arvas, et tore on taevasse pilved panna ja päike ära peita, no nii võib, aga ei ole sugugi ilus. Lisaks sellele otsustasid ahvid elektri ära võtta ja seekord ei olnudki me tekitanud ülepinget. Kuna ka teistel polnud elektrit ja kõik jooksid elektrikapide vahet, nagu meie tavaliselt teeme. Nii laisad me olime, et vastuvõttu uurima ei viitsinud minna, mis toimub. Selle asemel läksime hoopis järgmist küla avastama, kusjuures ma ei ole siiani arusaanud, kas tegemist on küla või linnaga. Igatahes ilmnes, et me käisime seal linnas õhtul, kui esimest korda siia kämpingusse tulime. Päeval oli seal kõik hoopis teistmoodi, maha jäetud ja poolikud majad, inimtühjad-kõledad tänavad. Kusjuures autoteed on väga head, kui välja arvata lamavad miilitsad, mis on kõrged ja haagisega üle sõita on neist vastik. Tekkis juba tahtmine ots ringi keerata ja kuhugile mujale minna, aga miski sundis edasi sõitma. Ühel hetkel nägime inimesi jalutamas, majad tekkisid, seejärel autod. Nojah järgmisel hetkel oli tihe liiklus juba ja siis tänav kinni pandud. Kinni pandud tänav tähendas ainult ühte- turupäev. Seega lähiümbrusest ei ole mõtet parkimiskohta otsida ja, kui ka leiaks ei pargiks sinna. Me oleme vaadanud, kuidas kohalikud pargivad oma autosid. Selleks, et kuhugile vahele ära mahtud pole probleemiks sõita ees- ja tagaolevale autole otsa. Seda on nende autodest näha, et pidev otsa sõitmine käib. Meie läksime poeparklasse nagu alati ja ei olnud parkimisega mingit probleemi. Lõpuks õnnestus meil turule ka jõuda, ei eksinudki ära. Tegemist oli riideturuga, rahvast ja kaupa jagus piisavalt. Vaadata võis kaupa igalpool, aga osta tasus nendest kohtadest, kus oli palju rahvast. Neis kohtades olid soodushinnad, nt ostsin endale 3 euriga kampsuni, Marlenile sukapüksid 1 euriga. Laudade peal on hunnikutes riided, kõik võimalikud erinevad, riietel on hinnasildid küljes, me ise arvasime, et on poodides seisma jäänud. Kõrval on silt, et iga asi maksab nt 3 euri, ostad rohekm saad veel soodsamalt. Ainuke tüütu asioligi see, et asjad on läbi segi ja selleks, et midagi leida tuleb otsida. Gregor on meil tõeline mees ja talle see shoppamine ei istu, seega me kaua ühe kohapeal vaadata ja otsida ei saa. Temale meeldib shoppamine, kui talle midagi ostetakse nt. kui vaatasime talle seal autosid, siis oli tal aega küll.
See laupäev olime me juba targemad ja pidasime meelest, et homme on poed kinni ja käisime toidupoes ära. Küll me oleme tublid, kui homme veel leiaks puuviljaturu, siis oleks elu täitsa ilus.
Kuna meil jätkuvalt korterit ei ole ja seega puudub meil ka isiklik pesumasin, siis peame kasutama kämpingute omasid. Paraku olen ma täheldanud seda, et nad ei pese etteantud programmiga, mis kestab sõltuvalt kohast kuni 40 minutit eriti hästi. Või nagu ütles kunagi Peetri sõber, et "puhtaks ei pesnud, aga värske lõhn on juures". Ma ei saanud alguses aru, miks inimesed pesevad käsitsi, aga peale seda, kui Marleni roosajope tuli masinast välja ja ta oli ikka must sain sellest aru. Seega olen väiksemaid asju hakanud minagi käsitispesema. Tüütu ja nõme ta on, aga pesu on puhas ja kuhu mul ikka kiiret on. Marleni roosajope oli taaskord musta ja võtsin siis selle pesu ette. Ostsin endale väikse käsiharja, et oleks hea nühkida. Ja oh imet jope oli peale käsipesu puhtama, kui eelmine kord masinast võttes. Kraanist tuleb soevesi ja selle eest eraldi maksma ei pea, pesumasin on see eest tasuline. Ju siin tohibki pesta masinas ainult tumedaid asju, siis ei saa aru ja üldse ei ole mõtet viriseda. Ise me siia tulime ja kunagi on meil jälle oma pesumasin.
Meie lapsed, eriti Marlen avastasid enda jaoks uue "hobi". Neile hakkas meeldima see, et viimased kämpingud, kus me oleme olnud oleme parkinud wc ja dussiruumi lähedusse (esimese kohas olid kaugel). Seega käivad nad iganatukese ajatagant pissil ja seejärel meenub, et ups käed jäid pesemata. Me pole kokku lugenud, mitu korda nad tunni jooksul käivad, sest enamus aega seal nad veedavad. Lõpptulemus on see, et Marlenil on käed katki, ta ei kuivata korralikult käsi ära ja tuul teeb oma töö. Tal on ühekorra enne ka käed niimoodi kärnas olnud ja nüüd siis taas. Ja püüa saa siis talle selgeks teha, et ei tohi veega mängida. Nüüd mitu päeva hiljem tundub, et ta hakkab sellest arusaama, sest lõpuks on nähe, et pidev kreemitamine on hakanud aitama. Marlen ei teinud isegi sellest välja, kui ütlesime talle, et kui ta järgi ei jäta, siis on ta varsti haiglas ja käed on sidemetes. Ei jõua ju temaga igakord kaasa ka käia ja vaadata, et ta käed ära kuivataks.