12.02.2013

Täna hommikul jõudsime järeldusele, et elame küll ilusas kohas, aga selle eest tuleb maksta ka kunagi. Seega võtsime taasklelnevatel päevadel arutanud erinevaid varaiante. Ja kuna viimasel korral kohta otsides ilmnes, et mida lõunapoole minna, seda kallimaks elu läheb. Vaatasime erinevate kämpingute kodulehti ja jõudisme järeldusele, et hetkel me rohkem lõunapoole ei lähe. Kahju küll, aga tuleb mõelda ka raha peale ja nii me võtsimegi suuna hoopis põhja poole. Sihtkohaks võtsime kämpimgu, kus me peatusime teisena, kuna seal oli vastuvõetav hind. Seega autosse ja teele, imekombel õnnestus meil täna välitida linnu, vannalinnu ja sõita mööda suht lauget teed. Huvitav küll, mis gepsuga juhtunud on, minnes suunas ta meid kõik võimalikke "huvitavaid" teid pidi. Peeter hakkas mulle poolest päevast ajama, et ma võiksin tema asemel sõita, aga ma ei olnud sellega nõus. Lõpuks ca 60 km enne kohale jõudmist tegime väikse peatuse ja siis ma pakkusin talle ise välja, et ma võin sõita. Päike paistis, õues oli seega valge ja tegemist ei olnud kiirteega, polnudki nii hirmus. Kohati puhus tuul nii tugevasti, et oli tegemist, et autot ja haagist teel hoida. Õnneks suutsime jõuda iliusti kohale ja meid võeti isegi vastu. Ainukene negatiivne külg on hetkel see, et kuna me jääme siia kauemaks ajaks, siis ei saa kasutada tasuta netti. Eelmine kord olime 3 ööd ja siis oli tasuta. Arusaamatuks jääb see, et miks pikaajaline klient peab maksma?

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

14.05.2014

Marlen vingus hommikul jälle, et midagi ei ole süüa. Sink on otsas ja ei saa sinki ja praemune teha, samuti ei olnud tema jaoks sobivat jogurtit. Uskumatu. Gregor see eest leidis endale sobiva söögi ja hakkas sööma. Mina panin nagu ikka neile söögid-joogid kaasa ja viisin nad kooli. Tagasi tulles oli meil Peetriga aega hommikust süüa, vaadata-oodata, mis päeval meile pakkuda on. Kuna keegi ei helistanud, siis ütlesin, et meil oleks vaja poes ära käia. Ja seda me ka tegime ja homme hommikul ei tohiks Marlenil söögiga probleeme olla. Kuid selles ei saa kunagi kindel olla. Kool sai läbi ja lapsed tulid koju, olime natukene aega väljas ja, siis läksime linnavalitsusse. Enne meid oli üks inimene, kes seletas ja küsis sekretärilt koguaeg midagi. Kui me olime seal juba mõndaaega seisnud, siis ütles ta sekretärile, et see küsiks, mis me tahame. Ütlesime, mis meil vaja on ja paar minutit hiljem oli meil vajalik paber olemas. Seega võisime koju sööma tulla. Lapsed läksid kooli tagasi, Peeter si...
Lisateave

22.04.2016

Kujutis
Päevad ei ole vennad ja nii algas tänane hommik Marleni soolokontserdiga. Köha hakkab ära minema, aga vahepeal on ikka vaja köhida. Loomulikult on vaja seda tegema hakata kella 7 hommikul. Võiks ju tunni kauem oodata. See ajas omakord Gregori üles ja nii nad jälle liiga vara üleval olid. Ausõna ma annan neile varsti unerohtu, et nad ise magaks ja teistel ka magada laseks. Võimaluse korral läheks ma hoopis puhkusele kuhugile….soojalemaale. Minu helesinine unistus, aga ma ei hakka siin kohal sellest rääkima. Ees on ootamas tegus päev ja, kuidas see läheb näitab aeg. Hommik kulges vaikuses nagu ikka, mõned kodusedtööd ja kõik. Söögi tegin valmis, lastel käisin koolis järgi. Ei midagi huvitavat. Peale lõunat tuleb kontsert ja õhtul peale trenni läheme linna. Lapsed läksid peale lõunat kooli ja sealt edasi nö kohalikku kultuurikeskusesse, kus toimub kontsert. Mina selles eest viisin Peetri tund aega varem tööle tagasi, kuna mul on pärast autot vaja. Ja hiljem sellele järgi minna ei ole või...
Lisateave

Lihtsalt üks jutt.

 Ma olen juba mitu päeva mõelnud, kas peaks ühest teemast kirjutama. Teema mõte on märgata ja vajadusel/ võimalusel teisi aidata. Üldiselt ei meeldi mulle ennast kiita või öelda vot mina tegin seda. Eelistan selle kohapeal tagasihoidlikuks jääda. Lugu ise on lihtne. Käisin üks päev poes, väike küla pood (mitte meie külas). Minu ees olid kolm last, kuskil 10-13 aastased. Hakkasid nemad maksma ja tuli välja, et neil pole piisavalt raha. Müüja küsis neilt, millisest ostust nad loobuvad, arutasid omavahel. Lõpuks otsustasid lapsed ühest joogist loobuda. Mina küsisin lastelt, kui palju neil puudu jääb. Tuli välja, et 0.15 senti. Ütlesin, et ma annan neile selle raha. Lapsed oli rõõmsad ja tänasid mind. Müüja oli üllatunud, et ma lapsi aitasin. Ma oleksin suurema summa ka andnud. Alati ei saa mõelda ainult raha peale. Tähtis on märgata ja aidata inimesi, kes on meie kõrval. Ära antud summa ei olnud suur ja ma ei jäänud seepärast vaesemaks. Kuid ma sain aidata kedagi ja see on peamine. Ku...
Lisateave