06.02.2013

Taaskord on käes kolimispäev, mul tekkis juba eile stress, mõldes kolimise peale. Õhtul vaatasin netist ühe (rõhksõnal üks) koha välja, mis mulle
tundus sobivat. Sisestasin gepsu kordinaadid ja nii me sinna poole liikuma hakkasime. Kohal olime ca 1,5 tunniga, poleks me sinna jõudnud ei oleks ka midagi väga
hullu olnud. Koht asus külakeses, mis oli täiesti inimtühi, keset tühermaad. Vaatasin korduvalt antud koha pilte ja reaalsus ei olnud see, oli hoopis hulle. Selle peale
ütles Peeter, et facebookis on ka kõik "ilusad". Igatahes läks aiataha minu plaan esimesse kohta pidama jääda ja stressi vaba päev veeta. Peeter arvas, et see on
normaalne. Ei jäänud muud üle, kui ikka edasi aina, edasi mitte sammukesti tagasi minna. Kuna ma olin kindel, et me jääme esimesse kohta, siis puudus mul plaan B.
Peeter ei saanud muidugi aru, miks ma ei võinud vaadata vähenalt paari-kolme lähestikus asuvat kohta. Blondiin, mis teha üks mõte korraga, kaks teeb haiget. Eile
olid mul arvutis lahti erinevate kämingute kodulehed, aga ma tegin oludesunnil õhtul arvutile restardi nii, et need oli kõik kadunud. Midagi targemat polnud teha, kui
võtta suund Valencia poole. Meile räägiti juba varem, et siin saab tasuta netti kasutada Mcdondaldis, selle me ka tee pealt leidsime. Minu arvuti keeldus sinna võrku
logimast, suurt arvutit ei hakanud välja võmaa, kuna see ei tunnista juba mitu päeva netti. Igatahes oli telefon ainukesena nettiga, otsisin siis õige lehe välja. Krt ei tea
kas tekst oli väike või ma lihtsalt ei näe, aga mina ei suutnud telefoni-netist vajalikku leida. Sellepeale läksime poodi kaarti uurima, nagu arvata oli sealt me vajalikku
infot ei leidnud. Kuna meil kärukonks koliseb taga, siis oli vaja minna autoteenindusse ja küsida, et ehk nad saavad sinna tavotti panna. Peeter läks, aga loomulikult ei
saanud nad aru, mida vaja. Tulid siis välja vaatama ja jäid meie autot hoopis vaatama, nemad polnud sellist enne näinud. Tavaliselt on tahaluugi peale kirjutatud
chrysler voyager, meil on dodge ram van. Lõpptulemus oli see, et see mida meil vaja oli seda neil ei olnud. Võtsime ühehäälselt vastu otsuse edasi liikuda
Alicante poole. Kuna õhtu oli kätte jõudmas, siis otsustasime kiiremas korras Valenciast minema sõita. See meil ka õnnetus ja seejärel asusin ma oma lemmik
tegevuse ehk gepsu kiusamise juurde. Esialgu ei näidanud ta ühtegi karavani kämpingut, ag apikapeale mõtles ümber. Kusjuures me ei jõudnud teda isegi ähvardama
hakata. Nojah, jõudsime järgmisesse kohta. Nagu alati läksin mina hind ja tingimusi uurima. Kõigepealt tehti mulle slegeks, et niimoodi ei tohi autoga sõita, et selle eest
saab, kui politsei näeb 30 euri trahvi. Küsiti veel kas minu kodus tohib nii sõita. Ma vastasin, et meil tohibsõita nii nagu ise tahad. Alles hiljem sain aru, et kogu point oli
selles, et Peeter sõitis üle pidevajoone ja vastassuunas käpingusse sisse, hahhaa. Kuna nende hind ei olnud meile vastuvõetav, siis otsisime järgmise koha. Päeva ei
oleks korda läinud, kui geps poleks meile käkki keeranud, seni oli ta ennast heast küljest näidanud. Nüüd saatis ta meid kitsastele põldude vahelistele teedele, kus on
kitsas sõita väikse autogagi. Ma ei hakkagi rääkima sellest, et meie auto+haagisega oli seal eriti vahav, kui keegi vastu tuli. Õnneks saadi meist aru ja tõmmati
teeäärde. Lõpuks jõudsime enam vähem õigesse kohta, vähemalt geps jõudis. Mis siis, et kämping asus eemal, saime jälle kord hinna teada ja ikka ei sobinud. Kuna
ümbruses pidi veel mitu kämpingut olema sõitsime edasi. Järgmisse kohta sõites ilmnes, et see koht on kinni ja teate kuhu me välja jõudsime...eelmise kämpimgu
väravasse. See oli nagu see koht, kus oleks gepsust üle tahtnud sõita. Meie õnneks oli lähiümbruses veel üks koht ja sinna me hakkasime minemagi. Lõpuks jõudsime
nö kohale, aga kämpingut pole. Läksin mina siis jala edasi ja leidsin koha, aga vastuvõttu pole, jalutasin mööd territooriumi edasi, ei midagi. Hakkasin tagasi minema
ja nägin inimesi, küsisin kuhu ma minema pean, ilmnes, et jalutasin vastuvõtust lihtsalt tuima näoga mööda. Hind ja kõik timgimused olid vastuvõetavad ja me
otsustasime siia jääda. Saime koha, kuhu pidime ennast parkima, kohalik töötaja tuli veel näitama kuhu. Kuskilt ilmud veel üks töötaja, kes soovitas hoopis teist
kohta, mille me lõpuks ka võtsimne. Siin on suht väike koht ja igaühel ruumi vähe. Seega tulu haagis auto küljest lahti võtta ja eraldi sisse lükata. Uskumatu, aga 3
meest oli kohe abis lükkama. Üks neist oli nii "abivalmis", et oleks diisliga lükanud ühe bussi nina maha. Lõpuks suutsid nad haagise kohale manööverda ja mina ei
pidanud muud tegema, kui auto järgi ajama. Ei olnud see minu jaoks kerge ülesanne, kuna juhendajaid olid mitu, õnneks sain hakkama. Seejärel oli meil vaja elektrit,
õnneks on meil pikendusjuhe ja seda hakati kuhugile kaugele viima. Juhe saadi pistikusse ja oh seda rõõmu ca 1,5 meetrit jäi puudu, et haagisesse ka elektri sisse
saaks. Mina soovitasin juba Peeterile, et keerame haagise ümber, siis saab elektri siise. Kui juba tuli naabrimees ja tõi meile lisajuhtme.  Uskumatu, kui lahked ja
abivalmis inimesed on, kõik naabrid terevtava ja enam ei mäleta kellele oled tere öelnud. Tundub, et enamus siin olevatest inimestest on pärit saksamaalt ja nad on
pensionärid. Samas nende "majad" neis võiks isegi elada. Nüüd me siis elame pensionäride külas, ikka parem, kui pubekatega koos elada. Eks me oleme nende jaoks
kummalised noored ja lastega ja niimoodi reisimas. Eks näha ole, mis homne päev toob. Mina olen igatahes rahul, ilm on ilus (päeval oli + 20), inimesed toredad ja
eesti peale mõtlen järjest vähem. Lapsed ootavad juba millal saaks t-särgiga õues käia.