02.02.2013
Tänane öö möödus suht rahutult, uus koht uued helid. Hommik see eest oli helge, eile me arvasime, et me itaalasest naaberiga hakkab nalja
saama. Kusjuures eksisime täiega, tema ärkas hommikul võttis oma rolleri ja lasi jalaga. Järgmine kord oli teda kuulda õhtul, kui ta laulu ja nõudekolina saatel tegi
süüa. Huvitavaks tegi elu hoopis vasakule poole jääv naabrimees. Tundub, et tegemist on nö kohaliku inimesega, kelle on statsionaarselt haagissuvila parkitud
karavaniparkla territooriumile. Me olime varemgi tema elamist vaadanud. Igatahes tuli ta eile õhtul kohale oma uhke "ferrariga", mis autoga tegelikult tegemist oli me ei
suutnud tuvastada. Hommikul olid nad naisega enne meid juba õues toimetamas. Mehel õlgaeni hallid juuksed (ca 55 +), valge pikavaruka pluus seljas, mis oli ümber
keha pimgul, jalas liibuvad dressipükisd, üleval neonrohelisega kirjad, jalaotsas olid tal minu arust altnaeltega tossud. Naine umbes sama ealeine, tumeda peaga seljas
pike kampsun, jalas laiupidi triipudega retuusid, jalasotsa saapad. Kõigepealt võtsid nad "ferraril" kile pealt ära ja viisid selle aia äärde kuivama. Küll see mees sättis ja
kohendas, iga kortsu sai seest välja. Seejärel vaatas ta oma telki ja toole maja ees. Peale igat kummardamist tõmbas pluusi alla ja tegi käed tagumiku peale puhtaks.
Mingi aeg otsustas ta muusikat kuulama hakata, kuna ta polnud kade mees lasi ta seda ka teistele. Kahjuks meie muusikamaitsed ei ühtinud, aga seni valitsenud
vaikusele oli hea vaheldus. Kuna lastel oli igav (muusika ei sobinud ka neile) siis mõtlesime autoga sõitma minna. Peeter arvas, et tema ei viitsi meiega kaasa tulla ja nii
me ma panin lapsed autosse. Viimasel hetkel mõtles Peeter ringi ja tuli siiski kaasa ju ta tahtis kõrvalistmel sõitu nautida. Ma veel naersin talle, et ta ei usalda mind oma
autoga süitma, tuleb kontrollima.. Mööda minnes käisime veel toidupoes ja tõdesime, et nädakavahetusel ei ole seda mõtet teha. Kohalikke olid kõik poed täis,
rääkimata sellest, et neil olid kõigil kärud silmini kaupa täis laotud. Lõpuks saime siis õnnelikult oma külla tagasi ja ma löksin tagant asju välja võtta. Minu järgnev
reaktsioon ei olnud ilus, aga ma ei saanud sinna midagi parata. Nimelt nägin mina meie naabrimeest, kes oli selleks ajaks jõudnud riideid vahetada. Nüüd olid tal seljas
tunesinised dressi, mis meenutasid mulle nõukaaja dresse ja ausalt öeldes hakkasin ma teda nähes naerma. Ma loodan, et ta ei solvunud või ei saanud aru, miks ma
naeran. Mingi aeg käöis ta jooksmas ja siis tegi venitusharjutusi puunajal. Paraku on kõrvalt vaadates tema tegevused naljakad, võib olla ta ongi loomupoolest selline.
Ja meie oleme loomupoolest rikutud. Üks tagumine naabrinaine tuli oma haagisest välja jooksuga ja oli kuulda kuidas mees luges nö takti kaasa hopla hopla. Tore elu.
Õhtusel jalutuskäigul sattusime kokku šveitsi naabriga, kes arvas, et me ära kolisime üldse ta ei teadnud, et me eile vahetasime parkimiskohta. Ta ütles meile, et peame
kohamuutusest vastuvõttu ka informeerima.. Kuna läksime neile seda ütlema, siis küsisime, kui palju meie arve juba on. Nende öeldud suma võttis meid sõnatuks,
meie arvasime, et summa on tunduvalt väiksem. Pool õhtut tegelesime arvutamisega, me saime esimesel päeval hinnakirja ja esimesel hommikul eelmise öö kohta
hinna. Olenemata kuidas me ka ei arvutanud me ei saanud sellist summat. Võtsime vastu otsuse, et aitab küll homme kolime minema.
Õhtul kirjutasin oma elu esimest motivatsioonikirja, mis võttis terve igaviku ära, kuna kuidagi ei tulnud kirjutamise meeleolu. Lõpuks õnnestus see valmis saada ja siis
ka ära saata. Mine tea ehk õnnestub sinna tööle saada.
saama. Kusjuures eksisime täiega, tema ärkas hommikul võttis oma rolleri ja lasi jalaga. Järgmine kord oli teda kuulda õhtul, kui ta laulu ja nõudekolina saatel tegi
süüa. Huvitavaks tegi elu hoopis vasakule poole jääv naabrimees. Tundub, et tegemist on nö kohaliku inimesega, kelle on statsionaarselt haagissuvila parkitud
karavaniparkla territooriumile. Me olime varemgi tema elamist vaadanud. Igatahes tuli ta eile õhtul kohale oma uhke "ferrariga", mis autoga tegelikult tegemist oli me ei
suutnud tuvastada. Hommikul olid nad naisega enne meid juba õues toimetamas. Mehel õlgaeni hallid juuksed (ca 55 +), valge pikavaruka pluus seljas, mis oli ümber
keha pimgul, jalas liibuvad dressipükisd, üleval neonrohelisega kirjad, jalaotsas olid tal minu arust altnaeltega tossud. Naine umbes sama ealeine, tumeda peaga seljas
pike kampsun, jalas laiupidi triipudega retuusid, jalasotsa saapad. Kõigepealt võtsid nad "ferraril" kile pealt ära ja viisid selle aia äärde kuivama. Küll see mees sättis ja
kohendas, iga kortsu sai seest välja. Seejärel vaatas ta oma telki ja toole maja ees. Peale igat kummardamist tõmbas pluusi alla ja tegi käed tagumiku peale puhtaks.
Mingi aeg otsustas ta muusikat kuulama hakata, kuna ta polnud kade mees lasi ta seda ka teistele. Kahjuks meie muusikamaitsed ei ühtinud, aga seni valitsenud
vaikusele oli hea vaheldus. Kuna lastel oli igav (muusika ei sobinud ka neile) siis mõtlesime autoga sõitma minna. Peeter arvas, et tema ei viitsi meiega kaasa tulla ja nii
me ma panin lapsed autosse. Viimasel hetkel mõtles Peeter ringi ja tuli siiski kaasa ju ta tahtis kõrvalistmel sõitu nautida. Ma veel naersin talle, et ta ei usalda mind oma
autoga süitma, tuleb kontrollima.. Mööda minnes käisime veel toidupoes ja tõdesime, et nädakavahetusel ei ole seda mõtet teha. Kohalikke olid kõik poed täis,
rääkimata sellest, et neil olid kõigil kärud silmini kaupa täis laotud. Lõpuks saime siis õnnelikult oma külla tagasi ja ma löksin tagant asju välja võtta. Minu järgnev
reaktsioon ei olnud ilus, aga ma ei saanud sinna midagi parata. Nimelt nägin mina meie naabrimeest, kes oli selleks ajaks jõudnud riideid vahetada. Nüüd olid tal seljas
tunesinised dressi, mis meenutasid mulle nõukaaja dresse ja ausalt öeldes hakkasin ma teda nähes naerma. Ma loodan, et ta ei solvunud või ei saanud aru, miks ma
naeran. Mingi aeg käöis ta jooksmas ja siis tegi venitusharjutusi puunajal. Paraku on kõrvalt vaadates tema tegevused naljakad, võib olla ta ongi loomupoolest selline.
Ja meie oleme loomupoolest rikutud. Üks tagumine naabrinaine tuli oma haagisest välja jooksuga ja oli kuulda kuidas mees luges nö takti kaasa hopla hopla. Tore elu.
Õhtusel jalutuskäigul sattusime kokku šveitsi naabriga, kes arvas, et me ära kolisime üldse ta ei teadnud, et me eile vahetasime parkimiskohta. Ta ütles meile, et peame
kohamuutusest vastuvõttu ka informeerima.. Kuna läksime neile seda ütlema, siis küsisime, kui palju meie arve juba on. Nende öeldud suma võttis meid sõnatuks,
meie arvasime, et summa on tunduvalt väiksem. Pool õhtut tegelesime arvutamisega, me saime esimesel päeval hinnakirja ja esimesel hommikul eelmise öö kohta
hinna. Olenemata kuidas me ka ei arvutanud me ei saanud sellist summat. Võtsime vastu otsuse, et aitab küll homme kolime minema.
Õhtul kirjutasin oma elu esimest motivatsioonikirja, mis võttis terve igaviku ära, kuna kuidagi ei tulnud kirjutamise meeleolu. Lõpuks õnnestus see valmis saada ja siis
ka ära saata. Mine tea ehk õnnestub sinna tööle saada.
Kommentaarid
Postita kommentaar