Lihtsalt
Üks asi millest tasub veel kirjutada on emotsioonid. Esimesel päeval sõitma hakates valdasid meid segased tunded. Ühtepidi oli ootsuärevus ja teistpidi kahjutunne.
Järsku tundus, et jääda oleks õigem ja lihtsam, kui lahkuda. Oleks keegi tollel hetkel öelnud, et jääge, siis oleks võib olla isegi jäänud. Samas ei saagi lahkumine olla
kerge, kuna kõik jääb ju maha. Alustades asjadest ja lõpetades sõpradest, sugulastest. Samas on raske ka see, et sa ei tea, mis ootab ees ja kus kohast saada abi
probleemide korral. Kodus olles on lihtne helistad ja keegi tuleb appi, kui tuleb. Või tead vähemalt kus kohast saada midagi, kui vaja on. Nagu siiani on aeg näidanud, siis
ongi probleeme võõras kohas raske lahendada. Õnneks või kahjuks otsustasime edasi siiski minna. Suurem osa reisist olid positiivsed tunded. Esimene kord, kui
mõtlesime, et tahaks tagasi Eestisse oli Poolas, kui sattusime tasulisele kiirteele, õnneks läks see tunne järgmiseks päevaks üle. Järgmine kord oli, kui Saksas tekkis
probleem autoga. Tahtmine oli jäta oma auto koos haagisega maha, võta kott selga ja tagasivaatamata lahkuda. Paraku ei oleks see olnud mitte mingi lahendus.
Lapsed suutsid kogu selle reisi pidada suhteliselt hästi vastu, jonni oli, kisa ja kaklemist. Samas suutsid nad istuda autos vajadusel järjest 3-4 tundi ja ise ei nõudnud
peatusi. Kusjuures endal olid kondid tihti peale juba esimesest poolest tunnist kanged, eks see ole vanadusest.
Järsku tundus, et jääda oleks õigem ja lihtsam, kui lahkuda. Oleks keegi tollel hetkel öelnud, et jääge, siis oleks võib olla isegi jäänud. Samas ei saagi lahkumine olla
kerge, kuna kõik jääb ju maha. Alustades asjadest ja lõpetades sõpradest, sugulastest. Samas on raske ka see, et sa ei tea, mis ootab ees ja kus kohast saada abi
probleemide korral. Kodus olles on lihtne helistad ja keegi tuleb appi, kui tuleb. Või tead vähemalt kus kohast saada midagi, kui vaja on. Nagu siiani on aeg näidanud, siis
ongi probleeme võõras kohas raske lahendada. Õnneks või kahjuks otsustasime edasi siiski minna. Suurem osa reisist olid positiivsed tunded. Esimene kord, kui
mõtlesime, et tahaks tagasi Eestisse oli Poolas, kui sattusime tasulisele kiirteele, õnneks läks see tunne järgmiseks päevaks üle. Järgmine kord oli, kui Saksas tekkis
probleem autoga. Tahtmine oli jäta oma auto koos haagisega maha, võta kott selga ja tagasivaatamata lahkuda. Paraku ei oleks see olnud mitte mingi lahendus.
Lapsed suutsid kogu selle reisi pidada suhteliselt hästi vastu, jonni oli, kisa ja kaklemist. Samas suutsid nad istuda autos vajadusel järjest 3-4 tundi ja ise ei nõudnud
peatusi. Kusjuures endal olid kondid tihti peale juba esimesest poolest tunnist kanged, eks see ole vanadusest.
Kommentaarid
Postita kommentaar