25.01.2013
Jälle üks päev, kus me olime tublid ja toimetasime kodus. Võtsime ette suurema koristuspäeva, kõik padjad voodist tõstsime püsti ja pühkisime liiva alt kokku. Vaibad võtsime üles ja viisime välja kolpisime puhtaks, lisaks klopisime veel tekke. Ja suurema pesupesemise võtsime ka ette nii, et igati tublid olime, ise ka enda üle uhked. Peeter remontis laste poolt lõhutud voodi ära, võttis ukse eest ja tegi vannitoa ukse luku korda. Peale lõunasööki tuli meil jälle toidupoodi minna, meie külmkapp on lihtsalt nii väike, et sinna ei mahu korraga palju. Päike paistis ja me läksime jala ja lapsed jalgratastega. Igatahes poest väljudes ilmnes, et Marlenil on tagumine rehv tühi ja nii tuli ratas koju tagasi lükata. Tore oli see, et sai poekoti rattale panna, aga ratas vajas ka parandamist. Otse loomulikult ei võtnud me ratta remontimiseks varuosi kaasa. Me pidime veel eestis Marleni ratta rehvi ära vahetama, aga ups unustasime. Rehvi seest tuli välja väike okas. Hetkel on ratas katki ja sellega sõita ei saa, õnneks saime kohalikust poest remondikomplekti nii, et homme on jälle tegemist. Lisaks suutsime lõpuks osta endale nutika telefoni Samsungi, kas ta ka hea seda näitab aeg.
Rääkisime pikalt juttu Sveitšist pärit naabriga, meid huvitas millist GPS´i ta kasutab. Tal samasugune GPS nagu meilgi ja emotsioonid on ka samad. Lisaks on tal kaart ja eraldi kaart, kus on euroopa lõuna poolsete riikide karavanide platsid sees. Neist viimane tundus eriti asjalik raamat olevat, me pole ise sellist müügil näinud. Plaanime endale ka osta korraliku Hispaania kaardi, et oleks lihtsam liigelda. Tema ütles, et ta kõigepealt vaatab kaardilt kuhu ta sõita, siis sisestab GPS´i ja võrdleb pakutavat teed. Ja kui GPS pakub teist teed, läheb seda tee mida tema tahab. Umbes nii teeme meie ka viimasel ajal, kui sõitmas käime.
Kindlasti on nii mõnelgi meie blogi lugejal tekkinud küsimus miks me nii vähe ümbruses ringi käime ja nii pikalt ühes kohas oleme. Meie jaoks ei ole hetkel nii oluline ringi käia ja kõiki kohti näha, niigi on uut infot meie jaoks piisavalt. Me tunneme hetkel rõõmu sellest, et saame võtta päev korraga ja ei pea kuhugile kiirustama. Vahel on tore lihtsalt olla ja nautida hetke. Nii mõnus on minna mereäärde jalutama ja vaadata lained, korjata merekarpe. Hetke puhkamine (laisklemine) on vahe etapp uue ja vana elu vahel. Peagi muutub meie jaoks kõik ja me peame jätma oma senise rahuliku elu selja taha. Tuleb hakata tööl, koolis käima, keelt õppima, selleks kõigeks on vaja valmis olla ja valmistuda. Praegu tuleb nautida seda aega, mida me saame kõik koos veeta, sest me ei tea palju meil tööle minnes selleks aega jääb. Lapsed on ju nii üürikest aega väiksed ja tahavad olla meiega koos. Peagi köivad nad koolis ja neil on omad sõbrad ja tegemised. Niikaua, kui on võimalik tuleb olla nende jaoks olemas, et nad saaksid kodunt kaasa turvatunde. Teada, et kodu on koht,kus neid alati oodatakse ja nad võivad oma muresid ja rõõme kodus jagada.
Rääkisime pikalt juttu Sveitšist pärit naabriga, meid huvitas millist GPS´i ta kasutab. Tal samasugune GPS nagu meilgi ja emotsioonid on ka samad. Lisaks on tal kaart ja eraldi kaart, kus on euroopa lõuna poolsete riikide karavanide platsid sees. Neist viimane tundus eriti asjalik raamat olevat, me pole ise sellist müügil näinud. Plaanime endale ka osta korraliku Hispaania kaardi, et oleks lihtsam liigelda. Tema ütles, et ta kõigepealt vaatab kaardilt kuhu ta sõita, siis sisestab GPS´i ja võrdleb pakutavat teed. Ja kui GPS pakub teist teed, läheb seda tee mida tema tahab. Umbes nii teeme meie ka viimasel ajal, kui sõitmas käime.
Kindlasti on nii mõnelgi meie blogi lugejal tekkinud küsimus miks me nii vähe ümbruses ringi käime ja nii pikalt ühes kohas oleme. Meie jaoks ei ole hetkel nii oluline ringi käia ja kõiki kohti näha, niigi on uut infot meie jaoks piisavalt. Me tunneme hetkel rõõmu sellest, et saame võtta päev korraga ja ei pea kuhugile kiirustama. Vahel on tore lihtsalt olla ja nautida hetke. Nii mõnus on minna mereäärde jalutama ja vaadata lained, korjata merekarpe. Hetke puhkamine (laisklemine) on vahe etapp uue ja vana elu vahel. Peagi muutub meie jaoks kõik ja me peame jätma oma senise rahuliku elu selja taha. Tuleb hakata tööl, koolis käima, keelt õppima, selleks kõigeks on vaja valmis olla ja valmistuda. Praegu tuleb nautida seda aega, mida me saame kõik koos veeta, sest me ei tea palju meil tööle minnes selleks aega jääb. Lapsed on ju nii üürikest aega väiksed ja tahavad olla meiega koos. Peagi köivad nad koolis ja neil on omad sõbrad ja tegemised. Niikaua, kui on võimalik tuleb olla nende jaoks olemas, et nad saaksid kodunt kaasa turvatunde. Teada, et kodu on koht,kus neid alati oodatakse ja nad võivad oma muresid ja rõõme kodus jagada.
Kommentaarid
Postita kommentaar