19.01.2013

 Eile õhtul, kui me grillisime jalutas üks kohaliku tähtsusega kass meie telki. Täna on tunda tema tehtud töö, nimelt suutis ta hetkega, mis ta siin oli
lasta telgi akna kardinasse. Lõhnakuusk on meil nüüd omast käest olemas. Käisime mereääres jalutamas ja laineid püüdmas, asi lõppes sellega, et poole tunniga vahetasime
lastel 3 korda pükse ja jalanõusid. Lõpuks suutis Gregor veel käpuli käi nii, et tal olid kõik riided seljas märjad ja kummikutest kallasime vett välja. Peale seda
otsustasime, et aitab küll ja läksime tuppa kuivama. Terve peale lõunase aja sadas vihma, lõpuks hakkas meil igav ja me otsustasime poodi minna. Peeter nägi ühes
poes andurite komplekti, mis ukse või akna avanedes hakkab karjuma. Lihtsamalt öeldes parem turvasüsteem, kui eelmine. Tänu meie GPS´le suutsime sõita jälle
valesti, kusjuures see hakkab täiega ära tüütama. Kui see GPS oleks meie oma, siis oleks me ta ammu temast üle sõitnud, aga see on külapealt võetud. Poes saime
käidud ja tagasi tulles suutis meie suur lemmik ära kaotada euroopa kaardid. Nii vahva! Pika peale õnnestus mul kaardid leida, õnneks oleks me sealt ise tagasi
sõita osanud. Tagasi jõudes ilmnes, et vahepeal on torm tekkinud ja meie telgi keskmise vaia pikali lükanud. Kiiresti hakkasime telki kokku panema, mis on tuulega
päris huvitav ettevõtmine, kusjuures sellise tuulega pole enne proovinudki. Telgiseinad koosnevad kolmest osast ja need käivad lukudega, üks sein sai lahti võetud,
seejärel võtsime kaikad ära. Ja siis tuli hoida katust kinni, õnneks Marlen aitas meid. Suhteliselt raske oli hoida nii, et telk minema ei lendaks, aga me saime sellega
hakkama. Pool tundi hiljem hakkas veel vihma sadama või õigemini kallama. Tuul on nii vali, et pole kindel kas me haagis hommikuks alles on. Mõtlesime isegi, et
peaks kolima teise parkal otsa majade ja teist haagiste/autoelamute vahele. Kui asi ikka väga hulluks läheb, siis seda ka teeme.