17.01.2013
Hommikul oli pilves ja meri lainetas, nii väga oleks tahtnud ujuma minna. Kuid ma arvan, et kohalikud saaks vist šoki nähes
keset talve kedagi ujumas. Igatahes otsustasime täna minna Girona linna, mis jääb meist ca 40 km eemale Prantsusmaa poole. Me oleme nüüd mõned päevad siin
kohapeal autoga (ilma haagiseta) ringi sõitnud, või õigemini Peeter on. Esimestel päevadel vaatasime kuidas kohalikud sõidavad suunda ei näidata, stop märki ei
tunta ja üldse keeratakse kogu aeg ette nii, et silma peavad igas suunas olema. Nüüd on Peeter hakanud kohalike sõidustiili ülevõtma, nii nahaalselt ta veel ei sõida.
Kuid teda vaadates tekib tunne, nagu ta oleks koguaeg siin sõitnud. Näiteks ei saanud Peeter alguses aru, kuidas saab ringi peal nurga maha lõigata, nüüd teeb
ise seda sama. Õnneks on temas säilinud siiski suurem ohutunne, kui kohalikel ja see väljendub autos. Auto on meie jaoks pereliige ja me oleme teda hästi hoidnud,
parkida püüame kaugemale, et keegi uksega ei paneks jne. Siin vaatad autosid ja mõni üksik on üldse terve, enamusel on avariitunnused. Ja tegemist ei ole vanade
autodega, eks see tuleneb nende agresiivsest sõidustiilist. Tänase päeva suureks sündmuseks oli see, et me käisime oma autot pesemas.Seega autol oli lõpuks hea
päev. Viimati sai autot pestud Eestis ja pärast seda on ca 4000 km maha sõidetud. Käisime smart wash pesulas, see on pesula kus saab ise survega pesta, 1 eur oli
3 minutit. Eestis on ka selline pesula ja seal on .-50 senti 1 minut, huvitav hinna vahe. Täitsa puhtaks auto ei saanud, aga nüüd on võimalus aknast välja näha. :) Päeval
oli ca 20 kraadi sooja, kui päike lõpuks välja tuli. Linnast tagasi tulles käisime endi küla mägedes autoga sõitmas. Kusjuures ilma haagiseta on tunduvalt parem mägedes
sõita, kugi teed on jätkuvalt kitsad. Vaade, mis sealt avanes oli võrratu, linn, meri, mäed, rohelus. Sellistel hetkedel läheb meelest kõik negatiivne, mida oled reisi jooksul
kogenud. Enesetunne on hea, kuigi jalad on õhtuks täitsa väsinud. Huvitav on see, et kodus me käsime samuti lastega väljas jalutamas ja pikimaid ja jalad ei väisnud ära.
Siin on selline tunne õhtuks, et jalad on poolmeetrit lühemaks kulunud. Lapsed on oma eluga väga rahul nii, kui silmad lahti teevad tahavad kohe õue minna. Õues
nad veedavadki suurema osa oma päevast, mis viga siin õues olla. Käivad mere ääres jalutamas ja teokarpe korjas, kusjuures neid on isegi voodis. Seejärel sõidavad
ratastega, käime nendega mänguväljakutel ja niisama linna peal jalutamas. Neile jääb tänu sellelel tunduvalt vähem aega rumaluste tegemiseks ja kaklemiseks. Tänase
päeva suurima jamaga suutsin hakkama saada mina ise, oh üllatust eks ole. Hakkasin õhtuks süüa tegema, pani poti pliidi peale ja teise augu peale jäi Marleni plastik-
taldrik. Ise läksin kanistrist vett suurde tünni valama, järsku kuulsin imelikku heli, ei saanud kohe aru, mis toimub. Läksin siis pliidi juurde vaatama ja ilmnes, et ma olin
päeval jätnud teise pliidi augu kinni keeramata ja nüüd taldrik sulas seal peal. Tore, tegin kohe ukse ja katuseluugi lahti, et õhku tuppa lasta ja jätkasin oma toimetusi.
Järgmiseks hakkas tuletõrje sireen karjuma ja loomulikult ei saanud ma seda kinni. Sellepeale jõudis kohale ka ülejäänud pere, polnud muud teha, kui lapsele tehtut
tunnistada ja vabandada. Pisaraid jagus tal tükiks ajaks, aga õnneks pika peale rahunes maha. Nii, et edaspidi püüan olla ettevaatlikum. Peale söögitegemist tõmban
ma pliidijuhtme seinast välja ja eks ikka juhtub, et nuppust jääb kinni keeramata.
keset talve kedagi ujumas. Igatahes otsustasime täna minna Girona linna, mis jääb meist ca 40 km eemale Prantsusmaa poole. Me oleme nüüd mõned päevad siin
kohapeal autoga (ilma haagiseta) ringi sõitnud, või õigemini Peeter on. Esimestel päevadel vaatasime kuidas kohalikud sõidavad suunda ei näidata, stop märki ei
tunta ja üldse keeratakse kogu aeg ette nii, et silma peavad igas suunas olema. Nüüd on Peeter hakanud kohalike sõidustiili ülevõtma, nii nahaalselt ta veel ei sõida.
Kuid teda vaadates tekib tunne, nagu ta oleks koguaeg siin sõitnud. Näiteks ei saanud Peeter alguses aru, kuidas saab ringi peal nurga maha lõigata, nüüd teeb
ise seda sama. Õnneks on temas säilinud siiski suurem ohutunne, kui kohalikel ja see väljendub autos. Auto on meie jaoks pereliige ja me oleme teda hästi hoidnud,
parkida püüame kaugemale, et keegi uksega ei paneks jne. Siin vaatad autosid ja mõni üksik on üldse terve, enamusel on avariitunnused. Ja tegemist ei ole vanade
autodega, eks see tuleneb nende agresiivsest sõidustiilist. Tänase päeva suureks sündmuseks oli see, et me käisime oma autot pesemas.Seega autol oli lõpuks hea
päev. Viimati sai autot pestud Eestis ja pärast seda on ca 4000 km maha sõidetud. Käisime smart wash pesulas, see on pesula kus saab ise survega pesta, 1 eur oli
3 minutit. Eestis on ka selline pesula ja seal on .-50 senti 1 minut, huvitav hinna vahe. Täitsa puhtaks auto ei saanud, aga nüüd on võimalus aknast välja näha. :) Päeval
oli ca 20 kraadi sooja, kui päike lõpuks välja tuli. Linnast tagasi tulles käisime endi küla mägedes autoga sõitmas. Kusjuures ilma haagiseta on tunduvalt parem mägedes
sõita, kugi teed on jätkuvalt kitsad. Vaade, mis sealt avanes oli võrratu, linn, meri, mäed, rohelus. Sellistel hetkedel läheb meelest kõik negatiivne, mida oled reisi jooksul
kogenud. Enesetunne on hea, kuigi jalad on õhtuks täitsa väsinud. Huvitav on see, et kodus me käsime samuti lastega väljas jalutamas ja pikimaid ja jalad ei väisnud ära.
Siin on selline tunne õhtuks, et jalad on poolmeetrit lühemaks kulunud. Lapsed on oma eluga väga rahul nii, kui silmad lahti teevad tahavad kohe õue minna. Õues
nad veedavadki suurema osa oma päevast, mis viga siin õues olla. Käivad mere ääres jalutamas ja teokarpe korjas, kusjuures neid on isegi voodis. Seejärel sõidavad
ratastega, käime nendega mänguväljakutel ja niisama linna peal jalutamas. Neile jääb tänu sellelel tunduvalt vähem aega rumaluste tegemiseks ja kaklemiseks. Tänase
päeva suurima jamaga suutsin hakkama saada mina ise, oh üllatust eks ole. Hakkasin õhtuks süüa tegema, pani poti pliidi peale ja teise augu peale jäi Marleni plastik-
taldrik. Ise läksin kanistrist vett suurde tünni valama, järsku kuulsin imelikku heli, ei saanud kohe aru, mis toimub. Läksin siis pliidi juurde vaatama ja ilmnes, et ma olin
päeval jätnud teise pliidi augu kinni keeramata ja nüüd taldrik sulas seal peal. Tore, tegin kohe ukse ja katuseluugi lahti, et õhku tuppa lasta ja jätkasin oma toimetusi.
Järgmiseks hakkas tuletõrje sireen karjuma ja loomulikult ei saanud ma seda kinni. Sellepeale jõudis kohale ka ülejäänud pere, polnud muud teha, kui lapsele tehtut
tunnistada ja vabandada. Pisaraid jagus tal tükiks ajaks, aga õnneks pika peale rahunes maha. Nii, et edaspidi püüan olla ettevaatlikum. Peale söögitegemist tõmban
ma pliidijuhtme seinast välja ja eks ikka juhtub, et nuppust jääb kinni keeramata.
Kommentaarid
Postita kommentaar