10.01.2013
Kuues päev 10.01.2013. Hommikusöögi võtsime parkla kõrval asunud kohvikust ja hakkasime edasi sõitma, et gaasi leida. Tee äärest tanklast küsisime kus kohas
saab gaasi ja õnneks juhtus asjalik müüja olema ja suunas meid õigesse kohta. Jee milline õnnetunne valdas, kui uus balloon oli käes. Sellelpeale läksime poodi ja
tegime lastele rõõmu ja ostsime neile uued joped. Käisime veel tankimas 28 l ja võtsime suuna Prantsusmaa poole. Enne veel, kui piiri jõudsime jäi teepeal ette shoppajate
paradiis. Ma ei oska öelda, kui palju sel võis ruutmeetreid olla, aga enamus tuntud kaubamärke oli esindatud. Ja hinnad, sealsed allahindlused on allahindlust väärt,
enamus kohtades oli vähemalt 50 %, kui mitte rohkem. Poodides oli hea kauba valik, aga ma ei teagi ,kas meil ei olnud midagi vaja, või me lihtsalt ei leidnud midagi.
Kõige rohkem meeldis mulle kingapoes, jalanõud on riiulites suuruste järgi, igat numbrit mitu vahet. Ja mis oli kõige parem oli see, et jalanõud olid pandud värvi ja
tegumoe järgi. Marleni soovitusel ostsin endale pikka suvise kleidi, sellega pidi tema arvates kõlbama peole minna. Tõeline Zenja Fokin. Lastele ostsime Nike poest
uued tossud. Ja siis piiri poole teele, mis sai ületatud kuskil kõrval teed pidi. Edasi sõit oli tüütu, kuna olime mägedes ja teed
olid kurvilised. Linnas jõudes õnnestus meil esimesse ummikusse jääda, kus läks ca 1 tund. Peale ummikut suutsime ühes väike linnas parklat otsides (tänud GPS´le)
sõita vanalinna. Oma tarkust kasutades suutsime sealt lõpuks välja saada ja maanteele tagasi. Kusjuures 10.a. tagasi õnnestus meil Saksamaal rekkaga vanalinnas käia,
seega meie puhul võib öelda, et ajalugu kordus. Lõpuks leidsime suure parkla, kus olid eraldi kohad karavanidele. Kõrval oli tankla, kus saab pesemas käia ja vajadusel
pesu pesta, pood ja 2 kohvikut. Ülepika aja oli võimalus kasutada ka netti, kusjuures viimati õnnestus see Poolas. Uskumatu, aga ilma netita on isegi võimalik elada.
Öösel ärkasin ülesse imeliku helina peale, nagu keegi püüaks ust lahti muukida. Hetkega olin voodist püsti ja seisin keset tuba (süda lõi sees nii valjusti, et oli kuulda),
mille peale Peeter tõstasin pea padja pealt püsti. Vaikus...hetke pärast heli jätkus, lõin ukse lukku kinni, kuna kohe oleks uks lahti olnud. Peeter vaatas kardina vahelt
välja ja nägi, kuidas keegi minema läks. Natuke hiljme oli näha kuidas teisest parkla otsast sõitis auto rahulikult ära. Kogu selle loo peale läks uni ära, kell oli 03.52.
Peeter jäi mingi ajapärast magama, aga mina asusin öövahi ametisse. Võtsin arvuti ja mängisin keset ööd arvutimänge, kuniks aku sai tühjaks. Lisaks sellele vaatasin
iga helina peale aknendest välja. Alles ca 7 ajal hommikul julgesin pikali visata ja tunnikese tukkuda. Tahtsime hommikul kõrval öösel meie kõrval seisnud autokaravani
omanikult küsida, et kas neil ka probleeme oli, aga paraku jõudsid nad enne ära minna. Võtit väljast poolt lukuauku panna ei olnud võimalik, lihtsalt ei läinud.
Peeter võtis luku eest ära, tegi lahti ja muugid olid laiali sees. Natuke näpu tööd ja lukk töötas jälle.
saab gaasi ja õnneks juhtus asjalik müüja olema ja suunas meid õigesse kohta. Jee milline õnnetunne valdas, kui uus balloon oli käes. Sellelpeale läksime poodi ja
tegime lastele rõõmu ja ostsime neile uued joped. Käisime veel tankimas 28 l ja võtsime suuna Prantsusmaa poole. Enne veel, kui piiri jõudsime jäi teepeal ette shoppajate
paradiis. Ma ei oska öelda, kui palju sel võis ruutmeetreid olla, aga enamus tuntud kaubamärke oli esindatud. Ja hinnad, sealsed allahindlused on allahindlust väärt,
enamus kohtades oli vähemalt 50 %, kui mitte rohkem. Poodides oli hea kauba valik, aga ma ei teagi ,kas meil ei olnud midagi vaja, või me lihtsalt ei leidnud midagi.
Kõige rohkem meeldis mulle kingapoes, jalanõud on riiulites suuruste järgi, igat numbrit mitu vahet. Ja mis oli kõige parem oli see, et jalanõud olid pandud värvi ja
tegumoe järgi. Marleni soovitusel ostsin endale pikka suvise kleidi, sellega pidi tema arvates kõlbama peole minna. Tõeline Zenja Fokin. Lastele ostsime Nike poest
uued tossud. Ja siis piiri poole teele, mis sai ületatud kuskil kõrval teed pidi. Edasi sõit oli tüütu, kuna olime mägedes ja teed
olid kurvilised. Linnas jõudes õnnestus meil esimesse ummikusse jääda, kus läks ca 1 tund. Peale ummikut suutsime ühes väike linnas parklat otsides (tänud GPS´le)
sõita vanalinna. Oma tarkust kasutades suutsime sealt lõpuks välja saada ja maanteele tagasi. Kusjuures 10.a. tagasi õnnestus meil Saksamaal rekkaga vanalinnas käia,
seega meie puhul võib öelda, et ajalugu kordus. Lõpuks leidsime suure parkla, kus olid eraldi kohad karavanidele. Kõrval oli tankla, kus saab pesemas käia ja vajadusel
pesu pesta, pood ja 2 kohvikut. Ülepika aja oli võimalus kasutada ka netti, kusjuures viimati õnnestus see Poolas. Uskumatu, aga ilma netita on isegi võimalik elada.
Öösel ärkasin ülesse imeliku helina peale, nagu keegi püüaks ust lahti muukida. Hetkega olin voodist püsti ja seisin keset tuba (süda lõi sees nii valjusti, et oli kuulda),
mille peale Peeter tõstasin pea padja pealt püsti. Vaikus...hetke pärast heli jätkus, lõin ukse lukku kinni, kuna kohe oleks uks lahti olnud. Peeter vaatas kardina vahelt
välja ja nägi, kuidas keegi minema läks. Natuke hiljme oli näha kuidas teisest parkla otsast sõitis auto rahulikult ära. Kogu selle loo peale läks uni ära, kell oli 03.52.
Peeter jäi mingi ajapärast magama, aga mina asusin öövahi ametisse. Võtsin arvuti ja mängisin keset ööd arvutimänge, kuniks aku sai tühjaks. Lisaks sellele vaatasin
iga helina peale aknendest välja. Alles ca 7 ajal hommikul julgesin pikali visata ja tunnikese tukkuda. Tahtsime hommikul kõrval öösel meie kõrval seisnud autokaravani
omanikult küsida, et kas neil ka probleeme oli, aga paraku jõudsid nad enne ära minna. Võtit väljast poolt lukuauku panna ei olnud võimalik, lihtsalt ei läinud.
Peeter võtis luku eest ära, tegi lahti ja muugid olid laiali sees. Natuke näpu tööd ja lukk töötas jälle.
Kommentaarid
Postita kommentaar