Mõtted.

Loetud päevade pärast on jälle jõulud. Mida aasta edasi, seda vähem ma neid ootan. Mäletan oma lapsepõlvest, et jõulud (näärid) olid, midagi erilist. Pered said kokku, söödi, käidi kirikus ja surnuaias. Kingitused oli nö sümboolsed, villased sokid/kindad või hoopis kommikott. Ei midagi erilist, kuid rõõmustas kingisaajat. Puudus reklaam, et tule osta meilt ja poed ei olnud rahvast täis. Nojah, ega osta polnudki midagi. Selle eest olid inimesed õnnelikud ja stressivabad. Tänapäeval hakkavad jõululaulud poes peale jaanipäeva kõlama. Hea küll päris nii vara ei hakka, aga ikkagi liiga vara. Seejärel tulevad kõik võimalikud „soodustused“. Inimesed käivad ja ostavad kõike kokku. Kuna tehtav kingitus peab olema kõige kallim ja parim. Miks seda tehakse, ma aru ei saa? Kas tõesti on laps jõuluõhtul selle võrra õnnelikum, kui ta saab hulgi kinke? Ei ole ju tegelikult. Kui me veel Eestis elasime, siis said meie lapsed liiga palju kinke . Kas kõigi nende asjadega mängiti? Ei mängitud. Huvitav oli neid paberist välja võtta ja kõrvale panna. Seega leppisime meie oma perega ( Eestis olles) kokku, et igaüks ostab ise oma lastele kingi. Nii sai laps vajaliku asja . Ma rääkisin ühe tuttavaga, kes luges oma lapse kinkide nimekirja ette. Kokku läksid kingid ca 700 € maksma. Eks iga vanem teab ise, mida ja palju ostab. Kas laps seda ka hindab? Ei usu. Olgu öeldud, et ma pole kade, et nii kalleid kinke tehakse. Meie lapsed saavad mõlemad ühe kingi, omal soovil. Lisaks on üks nö perekink, mis on natuke kallim. Sellest perekingist räägin ma kunagi hiljem. See on midagi huvitavat 😁.

Iga aasta hämmastavad mind inimesed jaanuaris. Kõik kurdavad, et raha pole, arved ootavad maksmust. Kui lisavad juurde nimekirja „kallitest kinkidest“, mis nad jõuludeks tegid. Mulle jääb see alati arusaamatuks. Kas inimesed üldse ei mõtle? Kas elatakse päev korraga? Mina olen see tüüp, kes mõtleb alati homsele ja sealt kaugemalegi. Ma tean alati, et tuleb mõistusega sisseoste teha. Tean ka, et peale jõule läheb elu edasi. Ja seega jääb mulle see lõputu osturalli arusaamatuks. Kuid inimesed on erinevad ja elame kõik nii nagu oskame. Varsti on uus aasta käes ja eks ole näha, kuidas inimesed käituma hakkavad.

Ma hakkasin siin mõtlema ja jõudsin järeldusele, et see aasta võiks jõulud üldse ära jätta. Vaadates, mis maailmas toimub, siis pidutsemine on viimane, mis mõttesse tuleb. Varsti saab aasta sõja puhkemisest. Kui palju on selle ajaga inimesi surma saanud? 

Kui palju on kaotanud kodu ja kõik, mis neil oli?

 Kui paljudel inimestel puudub elekter ja vesi? 

Kui paljud inimesed heidavad õhtul magama teadmata, kas nad hommikul ärkavad?

Mida peavad üle elama ja tundma lapsed? 

Kõik see on lõputu õudus, mis ei lõppe. Ma ei oska isegi ette kujutada, mida inimesed tegelikult tunnevad. 

Seega leian mina, et jõulude ajal peaks me olema koos perega. Olema tänulikud selle eest, et meil on katus peakohal, tuba soe ja leib laual.